"Noored  tulevased Skype autorid olid tihti ruumis 220 (Kaera 22), kus  koos Tiiduga said rahus  tarkvara probleeme lahata ning mänge  arvutitel mängida. Poiste kodutöö oli tugev ja põhjalik, aga esimene õpetaja oli Tiit ning oma rahuliku ja asjaliku olekuga oli ta selleks juhendamiseks  variant 5++"

Tiit oli üks tubli insener. Lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) arvutite eriala (LI) 1973. aastal ja asus tollase suunamiste süsteemi kaudu tööle koos grupivenna Toomas Järvega Side Arvutuskeskuses Kaera 22 meeskonnas. Oli TPIs aktiivne rahvatantsija. 
Meil oli parasjagu käsil Nairi 3-st Nairi 3-1 ehitamine, aga ka  seoses sellega lepingute täitmine nii Jerevani katsetehase Nairi 3 tüüpi arvutite (N-3-1, N-3-2 ja ka 1 N-3-3) häälestamiseks kui Minsk 22, 22T tarkvara paigaldamisel. Viimane oli meie Kaera22 meeskonna poolt kokku pandud ning Tiidul oli selles töös kandev roll. Selle teemani jõudsime seetõttu, et silusime ise N-3-1 mikroprogrammid Mins22 ja 22T kontrolltestide alusel. Armeenia arvutite väljatöötajad olid küll arvuti riiklikule komisjonile üle andnud, kuid vigadega.

Mikroprogrammjuhtimisega arvutil on iga käsukoodi taga mikroprogramm. Kui mikroprogrammis on vead, toimib käsk valesti ja see ei pruugi igas  olukorras avalduda. Väljatöötajatel oli aga  plaanimajandusega  juba uued tööd kukil ja neil polnud aega lohisevate probleemidega  jännata.

Meie  silusime  ehk parandasime käskude vead iseseisvalt ja meil need asjad töötasid, mis  armeenlastel ei töötanud ning siis tuli väljatöötajate pealiku Aram Geoletsjani poolt pakkumine täiendavalt  Minsk 22 ja 22T emulaatoreid N-3-1-l kontrollida  töös erinevate translaatoritega: TAM22 (Algoli variant), AKI400, FORTRAN, COBOL.

Meie kasutasime Eesti Algoli varianti Malgol, mida arendas edasi Tammet (Malgol-74), samuti varianti VELGOL, mille autorite kollektiivi Küberneetika instituudis kuulus ka Side Arvutuskeskusesse tööle asunud Gunnar Kose.

Selleks, et N-3-1-le  translaatorid saada, tuli need uuesti salvestada läbi infokandja, milleks oli perfolint. Käisime Tiiduga erinevates arvutuskeskustes, kus Minsk-22 -l siis  translaatorite programmid välja perforeerisime. Mõttetult pikkade perfolintide asemel lühemate saamiseks kirjutas Tiit vastava programmi, mis perforeerimist kokkuhoidlikult toimetas. N-3-1-l olid  poole tollise magnetlindiga  välismälu seadmed ja selleks, et oleks mugav erinevate translaatoritega opereerida,  kirjutas Rein Bötcher koostöös Tiiduga vastava monitorprogrammi. See tarkvara komplekt oli  meil arvutite paigaldamisele lisaks  Kaera22 meeskonna müügiartikkel, mis Side Arvutuskeskusele tulu tootis ning võimaldas preemiaid 40% maksta. Ühtlasi kujunes sellest suht suurte rahanumbrite saamisest Kaera22 meeskonnale  pea kohal rippuv mõõk – kedagi ei huvitanud rahavoolu lõppemine.

Tiit kirjutas ka  abiprogrammi „Mikrolan“, mis võimaldas peale  muutmälus(operatiivmälus) mikroprogrammide silumist  need korrektsel kujul  laitrükkalil välja trükkida. Midagi sellist  varem polnud, see oli hea abimees juba selle nurga alt vaadates, et  arvuti ei tee üldiselt võrreldes  inimesega vigu. Samas oli see uute mikroprogrammide tegemisel mugav töövahend.

Nairi 3-l polnud tekstikuvarit ehk displeid. Saime sellise laenata Eesti Raadio Arvutuskeskusest insener Jüri Varda kaasabil. Nairi 3-ga kuvari  ühendamiseks oli vaja konstrueerida vastavad aparatuursed lisavahendid ning  lisapüsimälu  konstrueerida ja  vastavalt siis peakappi monteerida.  Seda tööd tegid Rain Torn ja Tiit tarkvara poole pealt kahasse. Edasi oli operaatoril mugav igasuguseid tekste koostada ning välja trükkida. Pidime aga  tekstikuvari  tagastama ja  ajas tagurpidi liikumine on võimatu. Polnud muud väljapääsu, kui ise vastav kuvar projekteerida ja ehitada. Sellega sai põhiliselt hakkama Rain Torn ühe   sovjetnäidise   ning Ungari Videoton 340 materjalide baasil. Mäluks olid kasutusel 90 bitised nihkeregistrid, paremaid lihtsalt polnud võtta. Videotonil olid need 1024 bitised, seega tagasikäik.. Monitoriks aga tavaline mustvalge  TV ja  klahvistikuks  ise  konstrueeritud puuteklahvistik „Lauri“. Kutsusime seda leiutist (Fe) ehk rauddisplei. See riistapuu oli Enteli konstrueerimise juures väga vajalik.. Tootsime seda ise ning paigaldasime lepingupartnerite juures, näiteks Toliatti autotehases!. Tekstihaldussüsteemi RB 1ja RB2 tegi Rein. Esimene toimis perfolindi-teletaip baasil., teksti parandusi sai teha  paranduslintide abil See oli piisavalt ebamugav. Tekstikuvari Videoton 340 kasutamine oli pea sama mugav kui tänasel päeval personaalarvuti taga.

Aeg aga läks ja meie mängumaale ilmus 1977 aastal mikroprotsessor, mille Heino Härsing oli hankinud- katseseeria. USA  vastava analoog piraatkopeeritud Minskis. See oli aga selline,  millega suurt teha polnud ning Tiiduga kahasse tegime  Nairi -3 -le  vastava lisaplaadi, mille abil sai  selle protsessoriga toimetada. Uued tuuled aga puhusid, Tiit Eomois tõi raadioamatööride kaudu saadud info Intel 8080  mikroprotsessori  piraatkopeerimise kohta NL-s.  Asusime sellele liinile. Kapitaalehitus aga toimis NL-s endiselt,  plaanid jäid täitmata ja aasta lõpus  jäi  ka Sideministeeriumil üle  palju raha, mida lubati erandkorras   mõne päeva jooksul kasutada.  Teiselt poolt aga tähendas plaanimajandus ka fondimajandust, kõik toodetav oli juba eelnevalt ära jaotatud ja  sellest rahast polnud esmapilgul mingit kasu. ERNIIMM aga peakonstruktor German  Oganjan? Juhtimisel oli valmis saanud  esimese NL-i 4 põlvkonna arvuti Nairi4.

Loomulikult (sünnivigadega) saime selle meie ja jäid katki plaanid Nairi3 arendamisega, kuhu olime sättimas  ketasmäluseadet 7,25 Mbaiti . Nairi 3-3-e vastava juhtkapi olime juba hankinud. Selle sai meilt  Nõo keskkool, kus tubli  Jüri Kivimägi selle oma  Bakuu tehase arvutile Nairi3-1( raske juhus oli see Bakuu toodang) külge istutas ja ka tööle sai. Kaera22 meeskond aga Tiit, Ahto Karu peamiste tegijatena asus Nairi 4ARM(tehase nr1) segast hingeelu lahti harutama.  Sinna lisaks hankisime mõõtekompleksi  CM 1410?, mis aga sisuliselt oli CM4 . Pärast selle  sisupoole avastamist võeti see meil käest ära kommunismi materiaaltehnilist baasi tugevdama AK peamajja,  kõik AK-d tegid AJS-e. Nende abil pidi sotsialistlik plaanimajandus mööduma  kapriikidest nagu seisvast postist. CM4 Kiievis tehtud arvuti oli PDP11 kloon. Nairi 4 -l oli nii Nairi2 kui PDP11  mikroprogramne emulaator koos aparatuursete  viguritega, et saavutada  suuremat kiirust. Eri ministeeriumite arvutid võistlesid omavahel päris tuliselt. Nad kõik töötasid NL-is sõjatööstusettevõtetena (nõnda nimetatud "postkastid").

Nairi 4 kujunes meil abimeheks Enteli  projekteerimisel ja ehitamisel ning tootmisel.  Olime  muutunud Kaera22 meeskonnaga väljatöötavaks ja tootvaks üksuseks,  samas olles ametlikult lihtsalt arvuti hooldemeeskond. Kuna aga raha tootsime, siis AK juhtkond meie tegevust suurt ei seganud ja see oli suuresti ülema/direktori Enn Tajuri (NL ohvitser, EW ohvitseri poeg ja TPI haridusega automaatikainsener)teene. Mõtlesime ka  sidevõrgu  tehniliste kontrollvahendite peale  leiutamise ja ratsionaliseerimise vormis ning  seega oli ka tugi ministeeriumi poolt. Ministrid Arvo Kaldma, Bruno Saul, Toomas Sõmera(kõik kolm raadioinsenerid, esimesed Leningradi  tooted ja viimane TPI õhtune).

Tootmisüksusteks olid meil kolhooside abitootmised, TPT grupivend Arne Suislep Lääne Kaluris Haapsalus, Estron Kuusalus ja Lauristini kolhoos  Kuivajõel ja TPT grupivend  Väino Aul Kaljuranna kolhoosis  Sinimägede külje all Vokal.  Üleliidulised lepingud võimaldasid ka alltöövõtjatele normaalselt maksta, samuti olid mängus  ministeeriumist pudenevad  aastalõpu rahad.

Enteli trükiplaatide puurimine toimus põhiliselt Kaera22 -te hangitud  proprammjuhtimisega 4-ja spindliga puurpingil KD41(Leedu). Selle rakandamine ja  vastava tarkvara  kirjutamine  oli põhiliselt Tiidu kanda. Meil oli selleks abimeheks Jerevanist saadud  suht raske  transpordikahjustuse läbi elanud  PKGIO-seade  0,1mm täpsusega perfolinti välja tulistav  graafika sisendlaud koos 200  kilose juhtseadmega Nairi4 ARM-M-mehaanika komplektist. Meie  variant oli Nairi4ARM-P raadioelektrooniku abimees.

 Noored  tulevased Skype autorid Priit Kasesalu, Jaan Tallinn  ja Mikk Orglaan (jäi kahjuks  Skype noortetiimist eemale), hiljem ka Ahti Heinla, minu pojad Mati ning nooremad ja Tiidu poeg Ivo olid tihti ruumis 220 Kaera22, kus  koos Tiiduga said rahus  tarkvara probleeme lahata ning mänge  arvutitel mängida. Poiste kodutöö oli tugev ja põhjalik, aga esimene õpetaja oli Tiit ning oma rahuliku ja asjaliku olekuga oli ta selleks juhendamiseks  variant 5++.

Tiidul pere kasvas ja tuligi see minu jaoks kurb päev, kui Tiit  lahkus  projekteerima  väikseid  PBX telefonijaamu, kuhu ta ära meelitati. Tiit oli  jäänud Enteli tegemistest  sisu poole pealt kõrvale ja eks see oli minu juhtimistöö praak. Ees aga ootasid meid huvitavad ajad, kus  Tiidust, tublist insenerist, oleks palju abi olnud.

Edasi viis Tiidu tee Q-GSM-i billingu  poolt juhtima (tänane Tele2). Raske haigus-vähk viis Tiidu tema sünnipäeval parimas tööeas.

Geni: Link