Kestmine tähendab perepoliitikat 3+ last eestlase peres.

 

Tänase rahvaesindajate lastetuse juures on selleks vähe lootust, sest seda näitavad nende  teod 35 aasta kestel. Kust see tuleb?

 

Eks ikka kodust.  Sovjetokupantide peamine meetod oli perede lõhkumine, talumajanduse lõhkumine,  Selleks oli  sotsiaalsete vastandite tekitamine ja  kadeduseussi võimendamine.  Kadedus ja  sellega kaasnev näpuga näitamine pole just  kõige kaunim  lõhestamise võte.

 

Kui  Sa tuled tugevast ja tervest perest, siis näed  seda järelmõju  igal pool. 

 

 

Minu mäletamine ulatub 19 sajandisse.  Kasvasin esimesed 3 eluaastat  vanaisa vanaema, ema ja tädi kaitsva tiiva all. Isa õppis ülikoolis.

 Piibel oli majas omal kohal.  Kuigi oli sovjetkord, polnud see veel pereellu  tunginud.   Punast värvi polnud.  Oli EW aegne õhustik.

Lisaks taluelu.  Talu oli ime läbi jäänud küüditajatel  kahe silma vahele. Ime peamine põhjus oli, et onud olid metsavennad ja  punane pool hoidis oma nahka. 

 

Töökaaslane, kes oli   korpuse poiss,  NL sõjaveteran, ütles, et  veel 50-datel ei julgenud vene rahvusest okupandid Tallinnast välja sõita, sest bandiidid tapavad.

 

Veel  75. aastal  tuli  Jerevanis  lennujaama ees  üks mees ligi, kui  sõbraga eesti keeles rääkisime ja küsis: kuidas Teil seal Eestis on, kas ikka tapavad? Tema oli  peale sõda Tallinnas sõjaväes olnud ja oli kogu aeg kedagi tapetud ja hirm oli suur. Eks neid siis hirmutati.

 

 

Meie talus olid  2 lehma +mullikad, oma koorelahutaja, oma võimasin, oma niidumasin, looreha,  oma hobune ja  ader,  vedruäke ja pulkäkked, kartulite muldamiseks ja võtuks harkader. Vilja tuulamise masin. Aidas olid jahukirstud,  vanaema küpsetas  leiba, 3 jalaga  leiva  taigna sõtkumise astjas. Leivaahi.  Mesinduse tarbed, korralik vurr. Mesitarud, kümmekond.

19 saj aga meenutasid  rehemaja muldpõrand, reheahi ja  nurka jäetud viljapeksu koodid ning  puuhargid heina tõstmiseks.

 

 

Olin 6-aastane, kui vanaisaga koos  hagu tegime ja ta õpetas, kuidas kiiniga  lepatüve raiuda, kuidas toominga vitsaga kubu kokku siduda.  Raamatuid oli riiulitäis ja ka väga vanu, 19 saj aegasid.

 

Vanaisa mängis viiulit ja noodiraamatuid oli paras virn.  Talu oli välja ostnud vanavanaisa ja  enne seda oli  rehemajas moonakana elatud. Lähedal  oli ka ohvrikivi, kuhu veel minu sünni aegadel igaks juhuks loomi ohverdati. Vanavanaisal oli 8 last, vanaisa peres 5 last.

 

EW lõppedes  oli okupantide eest varjul haridusminister Kann, oma vara oli tallu varjule  toonud ka .... Asta Riivese isa. 1941 kohalik punane tegelane oli  20 nagaanipudruni eest talu maha sahkerdanud  sovjetisõjaväe ülemusele. Ema koos  naabritüdrukuga käisid  Tallinnas Meijeli jutul ja  sellest oli abi,  kaup ja 2 nädala väljakolimise nõue jäi katki.

 

Uue maja juurest (1920) viis lillede keskel  paekist teerada  rehemaja juurde, taluõuel oli  kooguga kaev, kus sees toru ja käsipump  viis vee 1936 a ehitatud  lauta, kus olid  sigade lahtrid. See hoone oli 1944 abimajandi poolt üle võetud.

 

 

Teise vanaisa talu, kes viidi Siberisse, sain peale 4-dat Riigikohtu otsust tagasi. Kulus aga selleks 24 aastat.  Maha põletati kokku 4 hoonet.  1941   läti juutide hävituspataljoni poolt  maakivist tootmishooned, 1956  elumaja, E(ns)V aegadel 2   maja, mõlemad süütamise  teel.

 

Nüüdseks on talu tükeldatud,  sovjetivõim oma  arusaamadega  koostas nn.omandireformi ja ajas pered sisemiselt tülli. Ühtlasi likvideeris sellega EW terviktalud.

 

Täna töötab meil talus 4 CNC pinki  palgatööliste  asemel ja  minu lastelaste pere kasvab.

E(ns)V -st EW-ni om veel pikk tee käia, esialgu on aga  siia ilma tulevaid eestlasi  poole vähem kui minejaid. 

Pole  hullu, eluterve eestlane võtab pikalt hoogu.

 

AI-ga kooselus Eesti talus sünnivad ka uued Skype autorid. Lootuse ja looduse keskel paremini kui betoonist mammutkoolides.

 

 

Insener talupidaja Jüri Malsub

6.05

2.02.2025