Language / Keel

Skype Muuseum

Skype'i juured

Enn Sarv ja rahvusvaheline õigusruum

Enn oli väikest kasvu paksude prillidega mees. Samas oli tema võitlus ja võitlustee Eesti eest  midagi  võrreldamatut, suurt eeskuju andev.

Tõnu Lume rääkis mulle mõni nädal tagasi  pisikese seiga  Ennust.
Nad mõlemad olid seotud arvuti Minsk32 tarkvara teemadega. Enn oli Minskis komandeeringus enne kui Tõnu tuli. Hotellikohtadega oli sovjetlas alati probleem. Enn viis Tõnu administraatori juurde ja ütles: kohti pole, aga mina sõidan nüüd ära, ja see mees saaks minu vabaneva toa? Tõnu meenutas, et hotellitöötajad suhtusid Ennu erilise lugupidamise ja austusega. Väike mees paksude prillidega ilmselt tähtis professor. Seda ta oligi, ainult ilma tiitliteta.

Enn oli ka Saksa okupatsiooni ajal vastupanuliikumise üks lüli suhtlemisel inglastega ja saksa julgeolek pani ta vangi. Vangid viidi läbi Poola rivis Saksamaale vangilaagrisse. Vange suri ja Enn arvati surijate hulka.
Leiba aga toodi  kell 12, selleks ajaks oli osa vange surnud.  Nii said elusolijad surnute leiva ja Enn kosus. Nädala pärast vaadati, et see mees on veel elus ja  nii ta pääses selleks korraks.

Vikipeedia:

https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Sarv

Valge Raamat

Kuidas Eesti oma vabaduse kaotas? Järgnevalt siit - Valge Raamat - (https://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf) väljavõtteid: 

• NSV Liidu alustatud sõda Soome Vabariigi vastu kui agressiooniakt sai õiglase hinnangu Rahvasteliidult: 14. detsembril 1939 heideti NSV Liit sellest rahvusvahelisest organisatsioonist välja.
   
• 17 juunist 1940 oli Eesti riik täielikult okupeeritud ja kõik iseseisva riigi tunnused faktiliselt kaotanud. Peaministriks pidi saama Nõukogude luureagentuuri värvatud kirjanik Johannes Vares Barbarus. Teine Nõukogude luure agent, Riigikogu IV, V ja VI koosseisu liige Maksim Unt organiseeris A.Ždanovi käsul 21. juunil Tallinnas nn. töörahva demonstratsioonid s. t. lavastas riigipöörde.
   
• Valimised viidi läbi valitsuse kiirkorras fabritseeritud määruste alusel, mis olid vastuolus kehtiva põhiseaduse ja 1937. aasta valimisseadusega.
   
• Rahvuslikud jõud püüdsid valimistest osa võtta, seadsid 80 valitavale kohale üles 78 vastaskandidaati ja kogusid neile mõne päevaga üle 6000 toetusallkirja. Okupatsioonivõimudele tuli see ootamatult ja Ždanovi käsul võttis Varese valitsus 9. juulil 1940 vastu otsuse kõik kommunistliku bloki Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadid valimisnimekirjadest kõrvaldada. 10. juulil tehtigi see teoks. Ainsa vastaskandidaadina jäi nimekirja Raasiku taluperemees Jüri Rajur-Liivak, kes suutis end enne valimisi arreteerimise eest varjata, kuid hiljem vahistati ikkagi, nagu teisedki valimisnimekirjadest kõrvaldatud kandideerijad
   
• Pärast valimisi võttis nn. Riigivolikogu vastu otsused Eestis Nõukogude võimu kehtestamise ja Eesti ühinemise kohta NSV Liiduga. Selliseid eesmärke Töötava Rahva Liidu valimiseelses platvormis ei olnud, need dikteeriti Ždanovi algatusel alles 17. juulil, kui võltsitud valimistulemused olid avaldatud. Kolmes Balti riigis toimusid sündmused täpselt ühesuguse stsenaariumi järgi Valimistulemuste võltsimist kinnitab muuhulgas sellinegi fakt, et need ilmusid Londoni ajalehtedes mitu tundi enne ametlikku väljakuulutamist. NSV Liiduga ühinemise otsuse tegi Riigivolikogu 22. juulil. Nagu nn. juunikommunistidest Riigivolikogu liikmed (Paul Rummo, Lembit Lüüs jt.) hiljem on tunnistanud, võeti see otsus päevakorda ootamatult ja neid sunniti ähvardustega selle poolt hääletama. Niisamuti mõjutati president K. Pätsi, kes oli Kadrioru residentsis täielikult isoleerituna võõrvõimu vang, andma kõigile ebaseaduslikele dokumentidele allkirju.
   

 Kokkuvõtlikult:

1. Eesti 1938. aasta põhiseaduse järgi

1938. aasta põhiseadus sätestas:

• Eesti Vabariigi iseseisvus on kõikumatu (seda ei saanud ühegi haldusaktiga ära anda).

• Riigipea (Päts) võis anda korraldusi, kuid põhiseaduse sundimine või väline surve tühistas nende õiguspärasuse.

• Riigivõimu üleandmine välisriigile ei olnud põhiseaduse järgi lubatud.

Seega: isegi kui Päts allkirjastas akte Nõukogude Liidu nõudmiste täitmiseks, ei saanud need põhiseaduse järgi olla kehtivad ega anda Nõukogude okupatsioonile legaalset alust.

2. Rahvusvaheline õigus

1940. aasta sündmusi käsitletakse rahvusvahelises õiguses järgmiselt:

Okupatsiooni all tehtud aktid on olemuslikult tühised

• Surve, ultimaatumi ja jõu kasutamise all tehtud poliitilised otsused ei loo õiguslikku legitiimsust(see kehtib ka PS1992 vastuvõtmise suhtes NL vägede kohaloleku ja riigi osalise siiani jätkuva okupatsiooni olukorras.Seetõttu on Ainukehtiv PS1938)

• See põhimõte oli kehtiv ka 1940. aastal (Harta julgeoleku põhimõtted, Briand–Kelloggi pakt, tavaõigus).

USA Welles’i deklaratsioon (23.07.1940)

USA teatas ametlikult, et ei tunnusta Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist, kuna see toimus jõuga ja valitsuse allkirjad anti "ähvarduse ja okupatsiooni tingimustes". See de facto määras, et Pätsi allkirjad ei saanud olla kehtivad.

3. Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus

Taasiseseisvunud Eesti Vabariik (1991) lähtus põhimõttest, et:

• 1940. aasta võimuvahetus oli õiguspäratu ja õiguslikult tühine.

• Pätsi poolt nimetatud nn marionetivalitsus ei omanud legitiimsust.

• Kõik okupatsiooni alguses Nõukogude surve all antud aktid on ex tunc tühised (kehtetuskäsitlus algusest peale).

See on kinnitatud Riigikohtu ja valitsuse seisukohtades ning on osa Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest.

4. Kokkuvõte

Konstantin Pätsi allkirjad 1940. aasta juunipöörde ajal:

Kehtivuse seisukohad:

• Põhiseaduslikult – kehtetud, sest ei tohtinud üle anda suveräänsust.

• Rahvusvahelise õiguse järgi – kehtetud, kuna anti okupatsiooni survetingimustes.

• Taasiseseisvunud Eesti õigusruumis – tunnistatud algusest peale tühiseks (nulliteet).

Järeldus

Pätsi allkirjad ei õigusta ega legaliseeri Nõukogude okupatsiooni, kuna need ei olnud ei vabad, ega põhiseaduslikud, ega rahvusvaheliselt kehtivad.

Siia on hea lisada 28 punktiline lepinguplaan ja selle lahtiseletus Juri Švetsi poolt:

LINK

https://skypemuseum.com/rahvusvahelisi-mangureegleid-ja-katse-seadustada-agressioon/

Jätkan Valgest Raamatust väljavõtteid:
 

• 6. augustil 1940 vormistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti annekteerimise. Selleks viidi Moskvasse vastavat „palvet” esitama Eesti valitsusdelegatsioon eesotsas J. Varesega. Nii sai Eestist Eesti NSV, suure kommunistliku impeeriumi koosseisu kuuluv liiduvabariik. Eesti Vabariigi seaduste järgi on Varese valitsuse liikmed, ebaseaduslikult valitud Riigivolikogu liikmed ja teised juunikommunistid, üleüldse kõik, kes koostöös NSV Liidu okupantidega hävitasid demokraatliku Eesti riigi, riigireeturid. 14. juunil 1941 toimepandud hulgaline küüditamine kujutas endast Nõukogude valitsuse aegumatut genotsiidikuritegu eesti rahva vastu. Saksa okupatsiooni ajal töötanud Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskuse (saksa k. Zentralstelle zur Erfassung der Verschleppten, ZEV) komisjoni andmetel represseeriti Eestis 1941. aasta juunis kokku 14 890, juulis 30 429 ja augustis 8146 inimest.
• Kasutades 1943. aastaks selgunud andmeid, arvestas ZEV-i komisjon esimese okupatsiooniaasta inimkaotusteks Eestis vähemalt 59 967 kodanikku. Siia tuleks lisada need enam kui 26 000 inimest, kes kas põgenesid või evakueeriti Venemaale pärast sõja puhkemist.
   
• 22. juunil 1941 alanud kahe agressiivse suurriigi vaheline sõda tõi kaasa Nõukogude okupatsioonivõimu kiire lagunemise. Mandri-Eestist taganes Punavägi Saksa armee löökide all juba augustis 1941, saartel kestsid lahingud veel septembris ja oktoobris. Taas tuli eesti rahval kanda raskeid kaotusi. Vastuolus rahvusvahelise õigusega korraldasid Nõukogude võimud sõja puhkedes Eestis nn. sundmobilisatsiooni, millega viidi vägivaldselt Venemaale vähemalt 33 304 (36 972) meest.9 Genfi konventsioon nimetab sellist vägivaldset inimrühma ümberpaigutamist raskeks rikkumiseks ja ka sõjakuriteoks. NSV Liidus väljakuulutatud üldmobilisatsiooniga võrreldes võeti Eestist mehi 9 aastakäigu võrra rohkem, peale selle kõik reservohvitserid. Mobilisatsiooni tegelik eesmärk oli võitlusvõimeliste meeste deporteerimine. Neid koheldi algusest peale nagu vahistatuid, nad olid juba kogunemiskohtades Vene sõdurite relvastatud järelevalve all ning Venemaal paigutati nad tõelistesse sunnitöölaagritesse. Sealsetes ebainimlikes tingimustes hukkus esimese aasta jooksul nälja ja haiguste ning NKVD repressioonide läbi vähemalt 10 440 meest Venemaale evakueeritute seas oli 1858 teenistuskohuste täitmisega seotud isikut: meremehed, raudteelased, tehasetöölised. Paljud neist langesid repressioonide ohvriks, olles ka Venemaal NKVD pideva järelevalve all. Kõigele sellele lisaks moodustas Eesti kommunistlik valitsus sõja algul hävituspataljonid, kes hakkasid diktaator Jossif Stalini käske täites koostöös NKVD eriüksustega Eestis rakendama massilist terrorit ning nn. põletatud maa taktikat. Vahistatud, keda ei jõutud kiire Eestist põgenemise tõttu Venemaale saata, hukati ilma kohtuotsuseta kohapeal. Suured massimõrvad pandi toime 8. juuli öösel Tartu vanglas – 192 ohvrit – ja septembrikuus Kuressaare lossis – vähemalt 90 ohvrit. Olemasolevatel andmetel mõrvati esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal Eestis 2446 inimest.10 1941. aasta sõjasuvel kommunistide sooritatud inimsusevastased kuriteod kutsusid esile massilise vastupanuvõitluse Esimese Nõukogude okupatsiooni repressioonidega Eesti riigile tekitatud inimkaotused on seni selgunud andmetel 48 000. Saksa okupatsiooni ajal hakkas õige pea kustuma eesti rahva lootus omariikluse taastamisele. Peaminister Jüri Uluots esitas 29. juulil 1941 Viljandis Saksa 18. armee ülemale kindral von Küchlerile Eesti Vabariigi suveräänsust nõudva diplomaatilis-poliitilise memorandumi. Sellega sai alguse riikliku iseseisvuse taotlemine, mis peagi muutus rahvuslikke jõude ühendavaks vastupanuvõitluseks, sest uued okupatsioonivõimud ei kavatsenudki Eestile iseseisvust anda, ehkki moodustati Eesti Omavalitsus 1941. aastal, sõja algul, uskusid paljud eestlased, et sakslaste tulekuga saab võimalikuks iseseisvuse taastamine. Seepärast läksid tuhanded suvesõjas osalenud vastupanuvõitlejad vabatahtlikuna Saksa väeosade koosseisus idarindele, aitamaks kaasa eesti rahvast halastamatult hävitanud kommunistliku riigi purustamisele ning Venemaale viidud Eesti kodanike vabastamisele. Ajaloolased on hinnanud Saksa okupatsiooni ajal vabatahtlikuna Saksa armees sõdinud eestlaste koguarvuks u. 20 000; veebruaris 1942 oli sõjaliste ülesannete täitmisel rakendatud 20 867 meest.12 Saksa okupatsiooni ajal terror jätkus, kuid mitte sellises ulatuses nagu kommunistide võimutsemise ajal. Vahistati peamiselt kommuniste ja nende pooldajaid, sh. hävituspataljonide mehi ning juute ja mustlasi. Esimesel aastal võeti vahi alla vähemalt 18 893 isikut, neist u. 45% vabastati pärast lühikest juurdlust, 5634 inimest hukati ning ülejäänutele määrati karistus mõnest kuust kuni 5 aastani ja saadeti koonduslaagrisse. Saksa okupatsiooni kolme aasta kohta on seni kindlaks tehtud 7798 Eesti kodanikku, kes hukati või hukkusid vangilaagris. Nende seas on 929 juuti ja 243 mustlast. Saksamaale laagrisse saadetud vangidest võis hukkuda u. 1000. Nende saatuse kohta Eestis arhiiviandmeid ei ole.13 Juba Saksa okupatsiooni esimestel kuudel algas Eesti demokraatlike jõudude konsolideerumine võitluseks iseseisva riigi taastamise eest. Sakslastelt polnud arusaamist ega toetust loota, kuid usuti 14. augustil 1941 Atlandi hartas kinnitatud lubadust, et pärast sõda taastatakse kõigi okupeeritud riikide iseseisvus.
   

Siin on Atlandi harta (The Atlantic Charter (1941)) eestikeelne versioon, kuhu on lisatud ka allakirjutanud riigid.

ATLANDI HARTA (1941) Allakirjutanud riigid (14. august 1941)

-- Ameerika Ühendriigid – President Franklin D. Roosevelt
-- Ühendkuningriik – Peaminister Winston Churchill

(Märkus: Need kaks riiki olid ainsad harta väljaandjad ja algsed allakirjutanud. Hiljem väljendasid teised liitlasriigid toetust või ühinesid põhimõtetega, kuid nad ei olnud 14. augusti deklaratsiooni esialgsed allkirjastajad.)

Atlandi harta – Eesti keeles

Ameerika Ühendriikide president ja Ühendkuningriigi valitsust esindav peaminister hr Churchill, olles kokku saanud, peavad õigeks teatavaks teha mõned ühised põhimõtted oma riikide rahvuslikus poliitikas, millele nad rajavad oma lootuse paremale tulevikule maailmas.

1. Nende riigid ei taotle mingit laienemist – territoriaalset ega muud.

2. Nad ei soovi näha territoriaalseid muudatusi, mis ei vasta asjaomaste rahvaste vabalt väljendatud soovidele.

3. Nad austavad kõigi rahvaste õigust valida valitsuse vorm, mille all nad soovivad elada, ning soovivad, et riigid, kellelt on vägivalla abil ära võetud suveräänsus ja iseseisvus, need õigused taastaksid.

4. Nad püüavad, arvestades olemasolevaid kohustusi, edendada kõigi riikide – suurte ja väikeste, võitjate ja kaotajate – võimalust võrdsetel tingimustel osa saada maailmakaubandusest ja toorainetest, mis on vajalikud nende majanduslikuks heaoluks.

5. Nad soovivad edendada rahvastevahelist täielikku majanduslikku koostööd, mille eesmärk on parandada töötingimusi, majanduslikku kindlust ja sotsiaalset heaolu kõikjal maailmas.

6. Pärast natslikku türanniat lõplikult purustavat võitu loodavad nad kehtestada rahu, mis võimaldab kõigil riikidel elada turvaliselt oma piiride sees ning tagab, et kõik inimesed kõikjal maailmas võiksid elada hirmust ja puudusest vabadena.

7. Selline rahu peab võimaldama kõigil inimestel ületada meresid ja ookeane takistusteta.

8. Nad usuvad, et kõik maailma rahvad peavad nii praktilistel kui ka vaimsetel põhjustel loobuma jõu kasutamisest. Kuna tulevast rahu ei saa hoida, kui maismaa-, mere- või õhuvägesid kasutavad riigid, kes ähvardavad agressiooniga või võivad seda teha väljaspool oma piire, on selliste riikide desarmeerimine hädavajalik. Samuti toetavad nad kõiki muid praktilisi meetmeid, mis vähendaksid rahuarmastavate rahvaste relvastuse rasket koormat.

Riigid, kes 1942. aasta Ühinenud Rahvaste deklaratsiooniga harta põhimõtted ametlikult omaks võtsid:

Siin on riigid, kes võtsid Atlandi harta põhimõtted ametlikult omaks 1942. aasta Ühinenud Rahvaste deklaratsiooniga (Declaration by United Nations, 1. jaanuar 1942).

Deklaratsioonile kirjutasid alla 26 liitlasriiki. Sellega kohustusid nad toetama Atlandi harta põhimõtteid ja jätkama ühist võitlust teljeriikide vastu.

Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (1942) allakirjutanud riigid (Atlandi harta põhimõtete ametlikud toetajad)

Algsed 26 riiki (1. jaanuar 1942):

Suured Neli:

1. Ameerika Ühendriigid

2. Ühendkuningriik

3. Nõukogude Liit

4. Hiina Vabariik (Chiang Kai-sheki valitsus)

Teised allakirjutanud riigid:

5. Austraalia

6. Belgia

7. Boliivia

8. Brasiilia

9. Kanada

10. Costa Rica

11. Kuuba

12. Tšehhoslovakkia (eksiilvalitsus)

13. Dominikaani Vabariik

14. El Salvador

15. Etioopia

16. Grete / Kreeka

17. Guatemala

18. Haiti

19. Honduras

20. India (Briti impeeriumi dominioon, siiski eraldi allkirjastaja)

21. Luksemburg

22. Holland (Madalmaad)

23. Uus-Meremaa

24. Nicaragua

25. Norra

26. Panama

27. Paraguay

28. Poola (eiksiilvalitsus)

29. Lõuna-Aafrika Liit

30. Jugoslaavia (eiksiilvalitsus)

Märkus: Kuigi originaaltekstis kasutatakse väljendit “26 Nations”, lisandusid tegelikult 1. jaanuaril 1942 ka Filipiinid ja Mehhiko, kuid ametlik loendus põhineb 26 algselt formuleeritud allakirjutanul. USA arhiivide ja ÜRO ajalookirjelduse järgi on 26 riiki standardne ning ametlik arv.

Jätkan väljavõtteid Valgest Raamatust:

• Okupatsiooni keerulistes oludes suutsid repressioonidest pääsenud Eesti poliitikud leida oma erakondlikust kuuluvusest hoolimata üksmeele, oskasid kinni pidada konspiratsioonist ja luua kehtivale EV põhiseadusele toetudes põrandaaluse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. See tuli kokku 14. veebruaril 1944. Demokraatlikud jõud koondusid endise peaministri Jüri Uluotsa ümber, kes tulenevalt põhiseadusest oli Venemaal vangistuses viibiva presidendi ülesandeis riigijuht. Veebruaris 1944, kui Nõukogude vägi tungis Narva alla ja uue Nõukogude okupatsiooni oht sai reaalseks, esitas Jüri Uluots raadiousutluses esimest korda avalduse sakslastele alluva Eesti Omavalitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsiooni toetuseks. Ta kutsus eesti mehi mobilisatsioonikutset järgima ja isamaa kaitsmiseks idast tuleva ohu eest võitlusse astuma. Üleskutse leidis vastukaja ning mobilisatsioon tõi kokku loodetust rohkem mehi. Kiirkorras idarindelt toodud kolm eesti pataljoni, 45. rügemendi 1. pataljon ja mobiliseeritute Tallinna rügement peatasid veebruarilahingutes koos Saksa armeegrupi „Nord” väeosadega sissetunginud vaenlase ning 6. märtsil likvideeriti Narva ja Narva-Jõesuu vahelisel rindejoonel viimane vastase tugipunkt. Rinne jäi Narva alla püsima ligi viieks kuuks ja Nõukogude väejuhatuse plaan vallutada juba veebruaris 1944 kogu Eesti territoorium jäi täitmata.
   
• Sõjameeste meeleheitlik vastupanu nii Narva kui ka Tartu rindel andis kümnetele tuhandetele tsiviilisikutele võimaluse läände põgeneda. Seda võimalust pääseda uuest Nõukogude terrorist kasutas u. 80 000 Eesti kodanikku. Kahjuks läks Nõukogude okupatsioonivõimudel korda osa põgenikke sunniviisil tagasi tuua. Arhiividokumentidest on selgunud, et 1. märtsiks 1945 oli Eestisse repatrieeritud 12 231 isikut.
   
• Jäädavad inimkaotused Saksa okupatsiooni aastail 1941–1944 on hinnanguliselt 32 000. Nende kaotuste hulka on arvestatud ka kõik võitlustes langenud, nii Punaarmees, Soome ja Saksa armees kui ka Omakaitse üksustes surmasaanud.
   
• Nikolai Trankmani käsul hukati kohapeal Avinurme kirikusse toimetatud raskelt haavatud eesti sõdurid. Kokku oli selle sõjakuriteo ohvreid 25–30, nad maeti kohalike elanike poolt kruusakarjääri.18 Aegumatu sõjakuriteo otsene kordasaatja N. Trankmann oli seesama Eesti riigi reetur, kes 21. juunil 1940 Patarei vanglast vabastati.
   
• Kui sai teatavaks sakslaste Eestist lahkumine, andis Jüri Uluots Otto Tiefi le korralduse moodustada uus valitsus. See 1944. aasta 18. septembri käskkiri avaldati 20. septembril 1944 „Riigi Teatajas” nr. 1. Valitsuse koosseisu määratud 10 ministrist kaks (August Rei ja Rudolf Penno) viibisid Rootsis ja kolmas, kohtuminister Johannes Klesment oli koos surmahaige J. Uluotsaga teel sinna. Kõik ülejäänud valitsuse liikmed, välja arvatud Kaarel Liidak, vahistati uue okupatsiooni esimestel kuudel. Neist hukati sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide ja sisekaitseülem Juhan Reigo. K. Liidak varjas end valenime all ja suri 16. jaanuaril 1945.
   
• 25.märtsil 1949 pandi Balti riikides toime teine massiline küüditamine. Eestist viidi vastavalt Nõukogude valitsuse 29. jaanuari 1949 salajasele määrusele nr. 390-138 igaveseks ajaks Siberisse arvatavasti 20 072 inimest, peamiselt taluperedest naised ja lapsed ning vanavanemad, kuna mehed olid suurelt osalt juba varem represseeritud.
   
• Pärast märtsikuu genotsiidi, aprillis 1949, vormistati paari nädala jooksul ühismajanditesse ehk kolhoosidesse peaaegu kõik eesti talud U. 2500 19 nn. maksuvõlglasest peremeest said kaks aastat vangistust ja saadeti pärast karistuse kandmist Siberisse oma perede juurde sundasumisele.
   
• Märtsiküüditamise ohvrite koguarv on 32 536, nende hulka on arvatud ka 10 331 mitteküüditatuks nimetatut, koduta jäänud lindpriid, kes elasid KGB pideva jälitamise olukorras. Siberis sundasumisel olles suri ajavahemikus 1949–1958 2896 inimest. Arvestades ühtlasi seda, et sündimuse üldkoefi tsient jäi selle represseeritute kogumi puhul (u. 32 500 inimest) normaalsest üle kaheksa korra madalamaks, tuleb eesti rahva kaotustele lisada u. 5000 sündimata last.
   
• Teise Nõukogude okupatsiooniga Eestile põhjustatud inimkaotuste koguarv on seni selgunud andmetel 111 000. Siia on arvestatud ka kommunistliku terrori kartuses Saksa okupatsiooni viimasel kuul läände põgenenud.
• Viimase Nõukogude okupatsiooni majanduskahjude alammääraks on teadlased arvutanud 100 miljardit USA dollarit. Kahjustusi, mida NSV Liidu ja tema õigusjärglase Vene Föderatsiooni sõjavägi tekitas Eesti looduskeskkonnale, on Keskkonnaministeeriumi andmetel hinnatud u. 4 miljardile USA dollarile.
   
• Käesolevas raamatu „Majanduskahjude” peatükis käsitleb Kalev Kukk okupatsioonide pikaajaliste majanduslikult kahjulike mõjude määramist. Sellised kahjud ulatuvad sadadesse miljarditesse dollaritesse. Näiteks jäi perioodil 1969–1987 majanduse kogutoodangut saamata arvestuslikult 153 miljardi dollari väärtuses.

Loodan, et oled ülaltoodust saanud uut informatsiooni ja loed Valge Raamatu lõpuni. Ukrainaga seoses saaks Eesti ka vabaks lõplikult, aga kui loed Valge raamatu läbi, siis näed ise ka, kuidas see sovjetiseerimine kaasajooksikute abiga toimus.. ja kaasajooksikud on avaliku karistuseta tänaseni.

Enn oli sovjetokupantidele valus juhtum, sest ta oli olnud ka saksa okupantide sõjavang. Enn oli puhas Eesti huvide eest võtleja ja võiks olla eeskujuks ka tänase päeva rahvajuhtidele.

Inimkonna arenguks tuleviku suunal on inimeste vaheline side ülioluline, et info oleks vaba ja moonutusteta. Siin on Skype roll omal kohal. 

 

Jüri Malsub 

5.13 

3.12.2025 

Maailmarahu lõhkumise aegadel z zombistunute juhtimisel