Skype'i juured

Andres Taklaja

 
 

14. oktoober 1947 – 13. september 2025 

 


Lugu täieneb ja pole lõplik.

Alles külastasin koos Merliga 11.07 Andrest tööpostil ja Andres andis põhjaliku ülevaate tehtavast.

Andres oli mulle eluetapil diplomeeritud raadioinsenerina nagu kaksikvend, kellega koos erialaselt paralleelselt kulgesime. Õppisime mõlemad raadiotehnika erialal TPI õhtuses teaduskonnas töö kõrvalt, Andres lõpetas 1972, mina 1973 6-aastase õppe 6 aastaga.

Enteli tegemise aegadel aitas Intel kataloogidest tehtud filmile paljundatud materjalidega, Nõukogude Liidu (NL) okupatsiooni tingimustes copyright keeldu rikkudes, mida tegi kogu NL. Materjalid olid osaliselt TPI-st saadaval.. Enteli tegemise aegadel tõi Kaera tn 22 oma õepoja Hannu Krosingu, kes oli siis 15-aastane ja tänase mõiste järgi juba pühendunud IT mees (link: elektroonikamuuseum.ee Entel esitlus). Hannu oli aga pisut hiljem Jaani, Priidu, Ahti (JPA) õpetaja ja „vanem vend“ JPA meeskonnas, Tiit Kirsiga koos tegutsemas Nairi4ARM võimaluste kasutamisel.

Andres oli minu ja mina tema partner IR sidelinkide katsetamisel ja aitasin neid tema skeemilahendusi rauaks muuta nii elektroonika kui optilismehaanika poole pealt. Seal oli vaja suuri läätsesi ja neid üritasime koos valada Tarbeklaasis, kus oli peaenergeetikuks minu tehnikumi ja TPI koolivend Vello Müller. Andres lasi tuttava juures programmtreipingil(?) treida vastavad vormid. Edasi oli vaja need üle lihvida, läbimõõduga 25cm.

Selleks ostsime VIKO algusaegadel Teet Soonurme ja Peeter Uusmaa abil (nemad kuulusid ka varem LR tuba 401 meeskonda Hiie juures) vanaraua hinnaga kaks optika lihvimispinki. Nendel pinkidel valmistati kõik Eesti Meditsiinitehnika prilliklaasid.

Andres korraldas ka läätsede ostmist Leningradist Lomo tehasest, kus need olid üsna soodsad. Need läätsed ostsime VIKO jaoks, kuid ka Tartusse TA SKB filiaali, mille direktoriks oli Ülo vend Teet Rätsepp. Seal valmis KuTo (kaksikvennad, LR insenerid Kuno ja Toomas Peegid) disainitud optiline sideliin. Sellest liinist ilmus isegi ajalehepilt ja artikkel.

Sideliini mehaanilise osa ehitas meie Kaera 22 mehaanik Jaanus Meikas. Liin töötas edukalt kõneside vahendajana Kaera 22 ja Sõle 14 (tol ajal K. Marxi tn) vahel.

Testisime seda Tiit Eomoisaga pidevalt ja link töötas isegi korraliku udu korral. Sama linki, mida kord Linnuvabrikus testisime saab näha Randelonis. See IR side oligi minu ja Andrese ühishobi. Näitustele ja avalikkuse ette need asjad ei jõudnud.
 


VIKO aegadel alustasime satTV tegevusega ja siin oli ka Andres koostööpartner. Esimese vastuvõtu Raini poolt tehtud vastuvõtjaga ja LNB-ga tegime 1988 aastal, signaal aga oli väga nõrk. Siis selgus põhjus, 11Ghz ei tulnud aknaklaasist läbi ja nii oli meie salajane vastuvõtuseade Kaera 22 kolmandal korrusel, kus aknaklaasi asemele panime plastist läbipaistva materjali. Asi oli väga uudne ja kohe saime ka satTV pealt Teleteksti info, kuna olime Entel arvuti abiga selle Soome TV ja Rootsi TV(raadiolainete ülilevi korral) tehniliselt juba lahendanud. Kõigil oli väga põnev.
 

Koos Andresega tõime Leningradist tema tuttava ettevõttest klaasfiibrist valmistatud 1,2 meetri läbimõõduga paraboolantenni. See oli polarmount-variandis ja töötas meil kolmandal korrusel. Põhiliselt vaatasime sellega Astra ja Eutelsat saateid.

VIKO nime all korraldasin Raini projekteeritud satelliit-TV tüünerite korpuste tootmise. Esimesed 50 korpust valmisid Side PKB-s Toomas Loigomi meeskonnas. Mehaanik Uno tegi need käsitöövahenditega, kuid võimalusi arvestades oli kvaliteet väga hea. Järgmise, 200 korpusest koosneva partii tellisime juba Jüri Tammemäe kaudu Loksa kolhoosi elektroonika abitootmisest.

Esimesed müügid toimusid valuuta eest ESTONIKA poes, mis asus Narva maantee nurgal. Selleks ajaks, kui Gorbatšovi juhtimisel kaotati käibelt 50- ja 100-rublased rahatähed ning mõni aeg hiljem kogu rubla, käis meie tegevus juba hoogsalt.

AS Levi (juht Tõnis Palts, raadioinsener) ostis meilt 100 tüünerit, Mihkli hotelli läks 10, ja lisaks veel mitmele poole mujale. Ukrainasse läks tüünerite partii vahetuskaubana – vastu saime TK Saturnist LNB-sid. Rein Luik korraldas sinna juurde ka madala müratasemega Jaapani transistorid, sest Nõukogude Liit ei suutnud selliseid ise toota.

Rain tegi võrgu ehitamiseks signaalijagajad ja ka lüliti. Need olid meil VIKO nimega avalikus müügis Rekordi poes Karja tänaval.

Kogu see 11Ghz teema oli Andresega ühitöös ja Kaera22 oli Andresele nagu teine töökoht. Andres oli ka osaline videomagnetofonide hankel Novgorodist, aga seal kiskus see asi kord jamaks, sest sorvo? asus Novgorodis mängu. Meie olime puhtad poisid, tegime videokompuutri (vaata Elektroonikamuuseum.ee) kuigi väga puhas polnud keegi. Pigem meieni ei jõutud või ei tahetud.

Andresega olime ka Eesti Kongressi valimistel, Andres sai saadikuks, mina mitte. Andresega osalesime ka Isade foorumi liikumises, mida vedas Ago Teder jt.

Panime kord igale riigikogu liikmele koopia reprint EW aegsest Rahvusliku kongressi materjalidega. Olime ju mõlemad 5 lapsega perekonna pead ja siit meie lastelaste rida ning vastav eluarusaam, mida avalikus meedias vahelduva eduga esindame. Jaani pere ka samade arusaamade lainel. Eestlane olla on uhke ja hää..

Eesti Kongressi osalus viis Andrese kokku Lennartga. Sealt Kadriorgu nõunik ...telefonipoisiks.



Priit oli Vikoga lepingu alusel Presidendi kantselei arvutite hooldaja, siis veel põlvepikku poisikene. Lennart nägi ühte Skype autorit ehedal kujul , aga otsis ikka Eesti Nokiat taga. Kui püüdsin hiljem poiste tippvõimetele „turustust“ leida, oli Andres mõttekaaslane just noorte varase toomise koha pealt tehnika juurde.

Olime sarnase noorusega, Andres alustas noorelt raadiote parandamisega, mina tänu Tallinna Polütehnikumile varast side alast tegevust ja raadioparandus oli sellel ajal ikka väga kõva sõna. Kokku tuli siis raadioside ja ühisosaks side optilises diapasooni, 0.63 mikronit ja 10,2. Viimane oli Andrese teema Hiie Hinrikuse TPIs loodud laboris ruum 401, kus noored insenerid tiibadesse tuult kogusid ning teadust tegid. Hiie Nobeli saanute taustast ulatus õhustik ka siia.
 

 

Minu töö Nairi-3 ja Nairi-4 seeria arvutitega andis võimaluse uurida laserside rakendusi. See sai võimalikuks tänu mikroprogrammjuhtimisele ja Reeda loodud uutele mikroprogrammsetele käskudele. Hiie juhtimisel, koos Raini ja Peetri toega, katsetasime Kaera 22 ja Marxi (praeguse Sõle) tänava majade ning arvutite vahel reaalselt toimivat laserside liini.

Andres andis siin suure panuse: tema skeemilahendused ja IR-linkide vedamine olid määrava tähtsusega. Need lahendused töötasid. Meile oli iseloomulik, et me ei tegelenud ainult „kuiva teadusega“ – Hiie nõudis juba diplomiprojektide puhul, et asjad peavad reaalselt toimima. Nii minu kui Raini raadioinseneri lõputööks oli praktiline, töötav lahendus. Ruumist 401 tuligi päriselt toimivaid seadmeid.

Andres toetas ka Entel arvuti arendamist ning poiste JPA koolitamist. Seal oli väga oluline roll tema õepoeg Hannul, keda Andres tõi Kaera 22 majja juba 15-aastaselt. Hannu osutus mitmekülgsete huvidega noormeheks ja oli JPA tiimi oluline liige (vt ka Elektroonikamuuseum.ee videot Entel arvuti kohta). Andres oli Kaera 22 meeskonna kindel liige ja meie töödes peaaegu nagu pere.

Meie tegevused olid mitmekesised: IR ja laserside, Nairi-3 arvutid, trükiplaatide tootmine ja montaaž, Entel arvuti, JPA, Hannu, satTV, 11 GHz katsetused. Samal ajal pidime oma isetegevusega ka igapäevast leiba teenima, olles mõlemad lasterikaste perede pead.

Enn Tajur (AK juht) toetas meid ja vaatas meie tegemisi heatahtlikult. Tema sõber ja ülemus Bruno Saul oli ise laserite taustaga mees – käis isegi Jaapanis teemaga tutvumas koos NL delegatsiooniga ning teadis, milliseid „õigeid nuppe vajutada“. Selle kohta ilmus DSP aruanne, mida sai lugeda SM raamatukogust. Laserside oli tol ajal kuum teema, aga kirjandust oli väga napilt – enamus tuli ise katsetada ja uurida.

Tagantjärele võib öelda, et nii Andres kui Hiie vedasid mind teaduse radadele. Mul oli küll tugev kodune ja lapsepõlve taust Pollist, aga siit lisandus ka ühine Halliste ja Mulgi juur, mis meid sidus ka Rein Luige ja Ülo Jaaksooga – kõik olime Mulgi kandist. Sellest piirkonnast on tulnud tegus ellusuhtumine (Päts, Laidoner, Tõnisson jt).

Koos arenesime edasi juba Eesti Kongressi aegadel ning suhtlesime välis-Eesti tippspetsialistidega, näiteks Aksel Kiiss ja Rein Luik. Mõlemad olid USAs head sõbrad ja koostööpartnerid. Rein ja Ülo aitasid mind ka poiste arvutimängude turule viimise juures – see oli justkui nende pääsemine, sest NL lagunes ja piirid läksid lahti.



Andrese hea vaim jääb meid edasi juhtima sellel raadio ja arvutimeeste huvitaval teel.


7.10

25.09.2025

Kaasvõitleja ja mõtleja, meie perede ligi 35 lapselapse ja lapselapselapse toel

raadioinsener, Kaera22 algataja

Jüri Malsub