| Birthdate: | |
| Birthplace: | Tallinn, Tallinna linn, Harju County, Estonia | 
| Death: | in Palo Alto, Santa Clara County, California, United States | 
Rein Luik - Tänu tema firmale TIW Inc (mille ühisettevõtte Intex filiaali Satellite SJV juhataja oli lisaks muudele tegemistele Jüri Malsub) õnnestus meie noortel tulevastel Skype autoritel Jaanil, Priidul ja Ahtil 1990 aastal müüa esimene mäng Rootsi.
Jüri Malsubi ja Rein Luige koostööst sündis Eestis ettevõte  (Enterprise), mis on täna maailma juhtiv suurte satelliitantennide  tootja (satellite antennas producer).
 
 Kõik Eestis toodetud antennid 1995 - 2015+ :
 Link: http://www.vertexestonia.eu/eng/business_activi/antennas/reference
Rein Luige video: "Saatuslikud sammud ja huvitav eriala"
Rein Luik
 PhD. engineer, Stanford University
Geni: Link
Olin lugenud sügaval lootusetul sovjeti ajal soomlase lugu: „I left my heart in Silicon Valley“ soome elektoonikute lehes. Külastasin regulaarselt Teaduste Akadeemia raamatukogu, kus sain lugeda erialast perioodikat originaalis. Lisaks sain tellida Side Arvutuskeskuses tänu tublile raamatukogu töötajale Helgi Saabrele mitmesuguseid erialaseid materjale koopiatena erinevas vormis filmil, paberil, Seega olin läänemaailmas toimuva tehnika arenguga üpris hästi kursis.
 Perestroika  aegadel hakkasid puhuma vabamad tuuled ka Nõukogude Liidus. 1987 oli  selleks kooperatsiooniseadus. Kaotada midagi polnud – moodustasime   Kaera22 meeskonnaga ja sõpruskonnaga  kooperatiivi VIKO(videokompuuter).  Päris nii polnud, et ootasime Side Arvutuskeskuses tööpäeva lõppu ja  siis asusime täie  jõuga kapitalistlikus töömeeleolus  tegutsema.  Kooperatiiv oli ette nähtud  mitmesuguste teenuste ja toodete  valmistamiseks elanikkonnale, sisuliselt sularaha  korjamiseks  elanikkonna käest. Nii seisis ka põhikirjas. Vestlesin tubli  sotsiaalpanga pearaamatupidajaga teemal, et mis oleks vaja, et ka  asutused saaksid  VIKO-lt töid tellida? Tuli lihtsalt põhikirja lisada  sõnapaar elanikkonnale+asutustele. Väga legaalne see tegu polnud, aga  meil hakkas  raha liikuma. Kuna aga Kaera22 seltskond otseselt midagi  elanikkonnale ei teinud, siis laiendasime  töövaldkondi(põhimõttel: mis  pole keelatud, on lubatud): arstid, laste ja vastsündinute  ujutamine  (Lagle Suurorg, Viive Sirge jt.) ning prilliklaaside valmistamine (VIKO  optika).  Rahad liikusid ja jõudsime  1988-l Satelliit TV vastuvõtjate  valmistamiseni.  Leidsime Soomest koostööparnerid ning oli  ettevalmistatud materjalid  ühisettevõtte Finest (4 Soome firmat  osapoolteks) rajamiseks. Algul oli aga  Soome pool ettevaatlik ning  startisime esimese tööna 1 firmaga Antenni OY ga, saades neilt ajutiseks  kasutamiseks  antennide trugimispingi ning  antenni kinnituse fotod.  Sellest aga kujunes suur seiklus, kuna  hiljem selgus, et  firma oli  pigem maksupaos(Soomes maksuametle võlgu üle 500 t marga), aga  Eestis  kui  „tõsine“ partner. Meie asusime tõsiselt tööle ja Soome pool   trikitama. Jooniseid polnud, need tegime ise. Saadud pink lagunes, sest  oli valmistatud asjatundmatult.
Selle segaduse lahendamiseks olin  parasjagu sõitmas laevaga Soome, kui reisil kohtusin Tiit Vasliga, keda  teadsin nägupidi Mati Kõnnussaare Masti4 Koidula Kolhoosi  kontorist, kus käisime sel  hetkel  Eesti  arvatavalt ainukest IBM PC XT arvutit kasutamas, kuhu  tõime Moskvast  eriti salajasest  KGB(salakohtumine pargis nende tubli  inseneriga) instituudist   USAst  kõrgtehnoloogia varastamise  meetoditega  lahtihäkitud P CAD trükiplaatide projekteerimise tarkvara.  Oma töökaaslase Hannu Krosingu kaudu teadsin, et Tiit oli valitud mingi   USAga  toimetava ühisettevõtte  peadirektoriks Küberneetika  instituudis.
Laevas tuli Tiiduga siis tegemistest juttu. Tiit, kuuldes, et tegeleme satTV asjade ja antennidega, ütles: meil Ameerika  pool just tegeleb ka  antennide ja satelliitsidega.  Neil vaja sellist  kogemust, kuna on loodud isegi vastav ühisettevõtte sõltumatu  juriidiline keha, Intex Satellite SJV. Pakkus  juhi ametit.  Minul oli  juhtida aga Kaera22 side AK osakond ja  Viko kooperatiiv , kõik tööd  pooleli, aga  kuuldes lugu nii Rein Luigest kui Heldur  Tõnissonist jäin nõusse – Tiit lubas ka abiks olla selle Soome jama  lõpetamisel. Tegelikult seda abi polnud, päästis hoopis advokaat Kaido  Pihlakas, kelle juures Soome patune osapool kirjutas alla  vastavale  lepingule:“ise oleme lollid“.  Nende poole mõjutusrelvade hulka kuulus  ka ettekanne „TallinnaKGB-le“, mis mul senini alles. Asi jõudis selleni,  et Soome pool korraldas  iseendalt  antennide trugimispingi varguse.  Varastasid  sealt ruumist, kus tööd tegime ja peitsid ära. Vastutava  isikuna oleksin mina süüdi jäänud (pink oli ajutiselt NL sisse toodud  üheks aastaks). Tekkinud oli aga juba asutus nimega Eesti Politsei, kes   sai varastatud pingi 6 tunniga kätte ja Soome pool sai  KGB  ähvarduskirja asemel sissesõidukeelu  Eestisse-oli veel NL piirivalve,  aga oli  juba EV Politsei. Rahaliselt oli selle antenniseikluse tulu  pool tugevalt negatiivne + kaotatud aeg.
Esimesel kohtumisel Reinuga  mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Rein ütles, et on küll  akadeemilise kraadi poolest  doktor, aga see pole töö tegemist seganud.  Mind ka  diplomeeritud inseneri diplom polnud kunagi seganud. Mõlemil  meil ikka pigem vastupidi -haridus tuleb ikka kasuks. Reinust lausa õhkus seda loetud Silicon Valley  vaimu, elujaatavat optimismi ning asjaliku tegutsemise eeskuju. Asusin  innukalt ametisse ning otsima sobivat  tootmibaasi, kus alustada suurte  antennide tootmist. Meil oli hea koostöö eelnevalt mitmete matallitööd  tegevate ettevõtetega. Kõik nad olid aga liiga kitsa perspektiiviga nii  töötajate  kui võimaluste osas. Tutvuste ahel koostöö alal Entel arvuti  tegemisega seoses oli mind viinud  kokku endise Pöögelmanni nim  elektroonikatehase  direktori Taivo Uffertiga. Tehas oli ainuke NL  Elekroonikatööstuse ministeeriumi ettevõte Eestis. Tema juures kodus  kohtusin  tema soovitusel Ormi Kioleiniga, kes oli olnud  tehases  peamehaanikuks. Ormi, nagu Taivo Uffertki,  vallandati  Karl Vaino   juhtkondade venestamise käigus. Ormi töötas  kohaliku tööstuse   ettevõttes KERT peainsenerina.
Rääkisin Reinust ja plaanidest Ormile ja Ormi oli  huvitatud.  Nii saigi  alguse „Rein Luige  maaletoomine“ Senine Intexi tegevus oli suht teoreetiline,  Enn Tõugu  lootis   teise Intex filiaali IE Software kaudu müüa oma tarkvara,  sellega tegeles ka otse  Tiit Vasli. Külastasime Reinuga  mitmeid ettevõtteid, näiteks ka RET tehast, aga KERT tehas oli just  sobiv. Lisaks oli seal oma inseneride  meeskond, kes  projekteerimisega  tegeles. Asukoht Tallinn oli ka oluline. Tehas oli  suht hiljuti   ehitatud  „Tööstusprojekt“ projekti alusel, ENSV mõistes kaasaegne.
 Algus  oli raske. Esmalt valmistasime  abinõud  Reinu TIW Inc. jooniste alusel  ning seejärel asusime  valmistama 9 meetriseid antennikomplekse. Selle  töö koordineerimine käis üle NMT450 mobiiltelefoni(üks esimestest   Eestis, Rootsi nr), mis oli ühendatud  faksiga.  Tööruumiks oli  minu  korter ja töö algas kell 18 õhtul, kui  Silicon Valley-s oli hommik.  Alustasime ka tehase erastamisega ning kuni Rein sai tehase omanikuks,  maksis kinni kõik riigi ja KERT võlad kulus aeg ning kogu  tegevust  pidin ise koordineerima.  Ormi oli tubli  partner, aga  tehase direktor  Ülo Ambos oli esialgu ettevaatlik. Reinuga oli minu koostöö -  mõistmine  poolelt sõnalt. Raadioinsenerina teadsin  täpsusnõuete tagapõhja.   Moodustasime muudeks ettevõtmisteks Eestis AS Pilt ja Heli ning ühtlasi  lõpetasin VIKO -ga, sest tekkis Eesti Vabariik ja  VIKO oli ikkagi  Nõukogude Liidu ettevõte.
Nõutud  täpsuse saavutamine  läks raskelt.  Teine raskus oli Tiidu segav roll.  Ta oli pigem seikleija kui töömees. Tulemus oligi see, et Reinult raha  varastamise eest  vallandas Rein ta päevapealt-mees oli teinud  lisafirma, kuhu raha kantis. See eelnenud segane aeg oli mulle tüütu. Rein aga  tegi mulle selgeks, et mina olen tema mees ja Tiit Helduri mees.  Hoidsin  Siberi naftaväljade suunast, kuhu Tiit Heldur Tõnissoni  jaoks  sidet korraldas eemale, aga olin ikkagi reaalselt sunnitud selle side  korraldama.   
Mina korraldasin  Helsingi-Tallinna-Moskva ja Tiit  Moskva-Kogalõm otseliini. Selleks, et  ameeriklased  Siberi naftaväljal  saaksid  kodustega rääkida ning tööasju korraldada, tõin Rootsist  PBX  telefonijaama ja see toomine oli väga seiklusrikas. Stockholmis sadamas  oli mul vastas  Tõnis Tõnisson, Jaan Tõnissoni pojapoeg ja Reinu   partner Intex SJV  ühisettevõüttes  Küberneetika instituudiga, mille  Eesti poolsed(siiski veel NL) osapooled olid  akadeemikud Enn Tõugu ja  Ülo Jaaksoo. Seega ka kaudselt Skype  poiste sünnikodule  õla allapanijad. Üloga  oli mul poiste võimekusest   ja noorusest  korduvalt juttu.Kui laev  jõudis Rootsi, oli vastas uudis, et NL-s on riigipööre ja meile pakuti  lahkelt Rootsi jäämist. Kuna aga mul oli  töö pooleli ja lisaks pidin  toimetama  Eestisse 2 mobiiltelefoni , 450Mhz ja 900Mhz , pere oli  Eestis, vanem poeg Mati Soomes. Helistasin Mati peatuspaiga  peretuttavatele, et enne  olukorra selginemist ärgu Mati Soomest  lahkugu. Tagasiteel oli laevas tõeline  hädaorg. Raadio teatas tankide  lähenemisest Tallinnale ja seda, et laht on sõjalaevade poolt  blokeeritud. Minul  mobiilside töötas ja seetõttu kuulsin uudiseid ka  Eesti olukorrast ning rääkisin seda laevas edasi. Tallinnale lähenedes  kutsuti mind laeva infolauda(selle oli Tõnis Tõnisson korraldanud) ja  kutsujaks oli Rootsi TV võttegrupp, et aitaksin neil maale pääseda.  Tallinnas  sadamas oli tõeline vaba sissepääs riiki, asjamehed ütlesid –  minge, varsti on tankid siin! Seega ei tekkinud mingeid  tõrkeid.Järmisel päeval, kui tankid olid teletorni ees, istusin Kaera22  ja mõtlesin, mida teha?  Mul oli otsevalimise telefon  Moskvasse ja  teises käes otsevalimine läbi NMT maailma, Läände. Sellel hetkel harv  juhus. Valisin Moskvasse Kosmoseside  instituuti, kus olime Reinuga just  hiljuti käinud ning sealsed ülemused olid kõik kindrali pagunitega  mehed. Ma ju ei teadnud,  kelle poolel nad on. Huvitav oli aga see, kui  olime sealse pealiku kabinetis, siis  paluti hetk  väljuda, sest  sisenes  punaste lampasside kõrge sõjaväelane. Kui lahkus, ütles sealne  pealik, et see oli tulevane Rossija kaitseminister? Oli aga veel NL?
Moskvast  vastati mulle, et ära muretse Jura, just sõideti  Mihhail Gorbatšovi  vabastama.  Teatasin sellest uudisest kohe Eesti Raadiole.  Seal aga  seisis see minu uudis kinni veel mitu tundi. Putš oli läbi. Seega   tekkis mul küsimus: millega oli siis tegu? Teatrietendusega või tõsise  võimuhaaramisega?
Minu toodud NMT900 telefonile,  millel oli Rootsi number, ehitas Ülo Rätsep  ligi 3m pika Yagi antenni  ja see vaatas siis Kaera22 katuselt Soome peale. Kaera22 majast läks  otsekaabel  Talinna Kaugejaama, kust omakorda otseliin Moskvasse. Seal  oli asi ära korraldatud nii, et see otseliin oli ühendatud otsekanaliga   Moskva -Kogalõm nahtaväljadeni. Seega istus  ameerika  tööline PBX  jaama(oli16nr) aparaadi taga ja valis Rootsi NMT nr abil koju  Teksasesse  kõne.
 Hiljem asendas selle side Satelliitside Reinu  firma TIW Inc poolt toodetud TDMA tugijaam Küberneetika instituudi  katusel, teine ots Siberis ja side toimis üle Vene satelliidi.
NL muutus olematuks ja Eest NSV Ülemnõukogu nimetas ENSV ümber Eesti Vabariigiks.
Tehases  KERT oli aga vaja tootmiseks materjale ja nii sai siis segases vees  suuri kalu püütud.  Muutsin 1USD 44-ks USD-ks.  Taskus oli juba EV pass,  sellega kõndisin läbi EV piiripunkti ja Rossija poolel võtsin taskust  NL  sinise  teenistusliku välispassi. Nii sai korduvalt Leningradi ja  Samaara vahel lennatud. Sealt tehasest aga ostsime alumiiniumlehte KERT  lattu, kauba saaja oli Satellite SJV ehk siis mina + raamatupidaja.   NL-i kadumisega kadusid ka  kooperatiivid ja VIKO asemel moodustasime AS  Pilt ja Heli, mille üks osanik oli ka Rein Luik. Samal ajal korraldasin  rahvusvahelise telepordi rajamist Tallinna lähistele Jüri aleviku külje  alla, kus  leidsin selleks antenniväljakule sobiva 2ha maad. Oluline  oli vaba  läänesuund, sest PanAm satelliit oli  silmapiiri lähedal. See  aga tähendas Eestist sidet USAsse ühe hüppega. 2 hüpet teeks hinna 2  korda kallimaks ja lisaks ajaline viide raadiosignaali hilistumisest,  valguse kiirus 4 korda 30t km-aeg kulub. Telepordiga olid meil Reinuga  tõsised plaanid, seeoleks olnud  Eesti riigile oluline rajatis. Rein,  mina üritasime seda selgitada  EV sideministrile, meid kuulati ilusasti  ära. Reinu juures töötas enne Eestisse tulemist ka kindral Aleksander  Einseln (Wikipedia link). Külastasime koos Reinuga teda ja Rein kinkis talle Jüri Arraku   maali  Kalevipoeg  lohega võitlemas. Kui Rein küsis, kuidas läheb, siis  vastas Aleks, et lööd küll lohel pead maha, aga kipuvad uuesti kasvama!
 Meil  oli vaja Siberi link antenniväljakul üles  panna  ja asi kiskus  imelikuks. Ei antud raadiosageduste luba vastuväitega, et segab  Aegviidu  maapealset raadiolinki. See vastuväide oli täielik jama. Seega  oli imelik vastutöötamine meie  patriootlikule  Eesti asja ajamisele  side valdkonnas. Põhjus selgus üsna varsti: hea tuttav oli välja  trükkinud  pea salastatud  kontsessioonlepingu Eesti  monopoolse  riikliku sideettevõütte ja Rootsi riikliku sideettevõtte vahel. Lugesime  seda Reinuga ja Rein ütles, et see pole kellegi leping. Ühel  poolel(Eesti) on kohustused ja teisel poolel(Rootsi) õigused. 25  aastaks  välisside monopoolsed õigused Rootsile. Seega  25 aastat siis  nii, et iga Tallinnast väljuv ja Tallinnasse sisenev laev läbib alati  Stockholmi sadama ja  vastavalt maksab sadamamaksu.
Mida teha? Mul  oli peretuttav  Ilmar Mändmets, kes oli vastvalitud Riigikogu saadik.  Helistasin ja saime kokku ning rääkisin asja ära.  Tulemus oli, et Ilmar  pani lauale Kontsesioonlepingu,mis oli  vastu võtmisel -  peatamise  eelnõu kui Eesti riigile kahjuliku ettevõtmise.  
Majanduskomisjonis, kus eksperdina oma seisukoha avaldasin, kujunes huvitav vestlus. Riigikogu majanduskomisjoni  esimees Liina Tõnisson: Side on kõikjal monopol, öelge mõni riik, kus pole! Mina: näiteks USA. L.T:nähvab vastu:ärge toppige Ameerikat, meie elame Euroopas! Mina, näiteks UK-s, Soomes ja ...Rootsis!  Mul oli  Soome HPY spetsialistide abiga kodutöö tasemel. See aga näitas, et mingit põhjalikumat uurimist  riigi tasemel Kontsessioonlepingule ei eelnenud.  Vaatamata kõigele  võeti see vastu.  Järgnes küll värske  Peaministri Mart Laari selgitus, et see on vastuolus Konkurentsiseadusega, aga muudeti hoopis viimast. Tehingu ettevalmistamine toimus Savisaare PM-ks oleku ajal.
See läbi ei läinud ja  tulemus oli, et meid meeskonnaga tõsteti Kaera22-st tänavale, telepordi   projektil oli kriips peal 25 aastaks ja USA kõneminuti hind tõusis  25EEK peale. Asi oli isegi nii huvitav, et Ilmar Mändmetsa ähvardati ja minu suhtes  oli "julgetel seltsimeestel" kavas veel karmimad võtted. Sellest rääkis  hiljem üks endine kolleeg. USA-s oli side alal juba  pikalt turg vaba olnud, Rootsis  oli teine operaator ja Soomes samuti. President Meri korraldas meile  kohtumise Soome konkureeriva erakapitalil tegutseva  firmaga HPY.  Külastasime seda mina, Rein Luik ja Andres Taklaja . Vastuvõtt oli  põhjalik. Mulle oli selge: Eesti on  Rootsi  edise monopoli vang,  küsimus on - kuidas vabaks saada?
Olin Reinule abiks KERT tehase  erastamisel, sest NL ühisettevõte oli ka surev nähtus koos NL-ga. AS  Pilt ja Heli nime all hankisin GSM ja  Pagingu litsentsid -nende  andmisel imestati, et milleks GSM, kui NMT on ju olemas?  Litsentsi  tingimus oli, et kogu Eestist väljuv side pidi toimuma läbi konkurendi   monopoolsete hindadega liinide ja nii siis 25 aastat. Rein leidis, et  vastu tuult sülitamine.
Antenniehitus edenes visalt, vajalikku  täpsust ei tunud. Reinu poolt saadetud itaallane, tema osakonnajuhataja  Busetti oli  2 päeva  tehases toimuvaga tutvumas ja kokkuvõte oli, et  Tallinnas ei tule sellest välja midagi, keevitamise kvaliteet alla  arvestust ning lisaks  olematu täpsus. Helistasin Reinule ja olin täis  pesssimismi. Olime Ormiga püüdnud parimat saavutada, direktor Ülo Ambos  oli ka pessimist ja arvas, et Luik ikka pole vist õige mees. Rein aga   telefonitoru  teises otsas oli optimist: see on Busetti vana plaan  tootmine Itaaliasse kolida. Hakkas kergem.
  Pärast  Reinu poolt  mitme abimehe vahetamist hakkas ka täpsus tulema. Küsimus oli  kogemuses.  Lõpuks läks käiku ka  Samaara material, kuigi esialgu  see  ei sobinud ja oli tegijatele hea ettekääne  täpsuse  probleemi juures.
Tehas  sai erastatud ja Rein maksis kinni suured võlad, muidu oleks tehas  lihtsalt läinud kõige kaduva teed. Esimesed 10 antenni 9m valmisid   lattu.  Sebimist oli kõigil aga Reinu  viibimine Eestis sisendas alati  optimismi ja julgustas . Võrdleks teda pilve tagant ilmuva päikesega.  Ülo Ambos muutus aga  pessimistist optimistiks ja oli lõpuks tugev  vedaja,  Ormi kutsus teda Napoleoniks. Eks ta ikka oli ka.. Ormi oli   sellel raskel juurutamise etapil  ennast tühjaks ammutanud ja tegi oma  firma.  Minul aga oli  Rein maale aidatud(toojateks olid siiski Enn  Tõugu ja Ülo Jaaksoo).
Oli muidugi rida lisaplaane ka elektroonika  poole tootmise osas, Tahtsime teha ka fiide,  mul oli isegi sobiv suur   programmjuhtimisega treipink. Kahjuks oli aeg segane ja metallivargus  õitses.  Samaarast tulnud  viimane 20T Al. lehte  pöörati piirilt tagasi  põhjusel, et juhil polnud välispassi,  teise korraga siis sai üle. Aga   Rossija poolel  nõuti maffia poolt raha ja kuna polnud- löödi autol  esiklaas sisse. Eesti poolel sama-sõitis ette  auto 4 mehega ja  nõuti  maksu. Juhil polnud rohkem kui 200EEK. Sellest viimasest edasi tagasi  sõitmisest aga tekkis jama, sest tehases läks kirja, et on väravast  väljunud 2 korda 20T  koorem ning minuni  tulid topeltarved.  Päris  kurjad  telegrammid. Ambosel oli paras paanika ja süüdi justkui mina.   Siis aga selgus, et segadus oli tehases, tagasi  tehasesse sisenemist  koormaga polnud kirjas. Dollaripakkidega   reisimine oli omaette risk ja  selleks tegin klounaadi ja nägin välja nagu tüüpiline venelane. Õnneks  oli asjaajamine korrektne.
Kokkuvõttes oli mul seoses  „Sideteemaga“  tekkinud Moskva näitusel hea kontakt  firmaga Motorola(Jorma Korppas,  elas ja elab tänaseni UK-s)) , kes pakkus väga uusi seadmeid, just sel  hetkel sobivaid Eesti jaoks. Püüdsime Eesti Maaside  nime all kuidagi  erandkorras ja KL-ga kahasse   Motorola NAMPS  abil ning samas  minimaalsete hindadega   kasutaja kohta selle projektiga Eesti  sidele  arenguimpulssi anda, aga kontsessioonlepingust tingituna  ei saanud  sobivatele sagedustele litsentsi,  Otsustamine jõudis Riigikogu tasemele  ja vastus tuli EI. Eesti sidepealikud ja mitte ainult valvasid Rootsi  monopoolsete huvide puutumatust.  Tõnis Palts oli siiski see kange mees,  kes lootusetus olukorras  3-da operaatori turule tõi Q GSM  nime all..  Eelnevalt kukkus aga võimaliku äripartneri seisust ära  Radiolinja,(Pertti Malva) kes  vaikis ka selle maha, et oli ise  sageduslitsentsi saanud.
 8 aastat hiljem õnnestus minister Toivo  Jürgensonil nii minu kui Tõnis Paltsi lobitöö tulemusel  kontsessioon  lõpetada, toeks oli ka üldine Euroopa sideturu liberaliseerimine. Eesti  oma 25 aastaga oleks lihtsalt punaseks laternaks jäänud. See ajavahemik  -GSM-i veel polnud -oli noahoop selga tekkivale talumajanduse sidele.  Mida teed metsas ilma sideta?. Näiteks kulus rootslastel  RAS1000-raadioside abil (telefonide tekitaja tugijaama ümbruses)  juurutamiseks edasi  ligi 3  aastat kauem, kui vaja, Motorolal oli NAMPS  tehnoloogia  olemas, kohe oleks Eestis saanud tekitada 1M telefoni ja  mõistliku hinnaga..
 Esimene 10000 nr toetav Motorola NAMPS tugijaam  (sõiduauto järelkärul) oli valmis Tallinna jaoks pilootprojektina ja  tasuta, aga sageduste mittesaamise tõttu Eestis liikus see Viiburisse.  Hea nali oli tollase Sideameti põhjendus, kus oli  neil vastav kiri  Soomest, et segab sealseid  TV (kilovatid) seadmeid. (80km kauguselt!)  ja  (  MAX VÕIMSUS 100W)  TEGU oli ÜHE KÕRGEMA Digi TV  reserveeritud  SAGEDUSEGA, MIS POLE TÄNASENI KASUTUSES. Nalja koht on see, et Viiburis ,  kus tugijaam aastaid töötas ei seganud(Viiburi on NL poolt okupeeritud  Soome linn)
See on sama, kui väita, et  taskulamp segab  päikest., võimused on nii erinevad..
Meie  noorte Skype autorite  käekäik huvitas Reinu  pidevalt, ta oli poiste  mängude   tegemisel ühe väga vajaliku  PC arvuti  rentija. Tasuga 0 EEK.  Poisid  olid samuti meiega  Kaera22 meeskonnas samas paadis tänavale  tõstmise aegadel.  Alustasime  RET tehasega kahasse Pilt ja Heli sildi  all  Viko SAT TV vastuvõtjate tootmist(esialgu 500tk). Saime rendiruumid  RET tehases. Poistele ka 1 tuba) Olukord oli aga hull, maja ei köetud  ,  Priidu Pepsi pudelid olid hommikuks jääs ja arvutid tõrkusid.  Uued  ruumid  andis poistele Priidu isa autobaasis, kust aga  korra arvutid  varastati, õnneks maffia mehed/katusepakkujad said vargad kätte ja  arvutid tagasi.
Poisid  said edasi mängumaailma  valusid ja rõõme  tunda ning (bluemoon.ee)   Kaera22 -st välja kasvanud Eesti Skype  poisitel oli veel ees  pikk tee aastani 2002 sõnani Skype.
Otsustaval  ajajärgul oli aga Reinu roll suur. Reinu tugi oli ka Luik-Jürvetson  poolel. Esimese rahasüsti Skype suunas tegi Steve Jürvetson, Tiiu ja  Tõnu poeg. Vaata meie kohtumine San Francisco-s(skypemuseum.com).
Loen, et  vaatamata Reinu väga olulisele rollile Eesti kosmoseriigiks saamisel on  tema roll Skype juhtumi sünni ettevalmistamisel suur olnud. Rahasse  panna kõike võimalik pole.
Rein oli ka toeks Eesti Judoliidule.  Saime kokku: Tõnu Lume(Judoliidu President), mina(Judoliidu volikogu  liige) ja Avo Põhjale(Judoliidu peasekretär) ning Rein Luik. Rein toetas  ka Indrek Pertelsoni ja Peeter Saksa osalust  judo MM-l 1993 aastal  Kanadas Hamiltonis.
 Tahtmist teha, seda  paljundada ja innustada tegudele – selleks on täna KÕIK VÕIMALUSED.
Rein oli teenäitaja.
Kaasvõitleja Jüri Malsub