Rein Luik
Birthdate: | |
Birthplace: | Tallinn, Tallinna linn, Harju County, Estonia |
Death: | in Palo Alto, Santa Clara County, California, United States |
Rein Luik - Tänu tema firmale TIW Inc (mille ühisettevõtte Intex filiaali Satellite SJV juhataja oli lisaks muudele tegemistele Jüri Malsub) õnnestus meie noortel tulevastel Skype autoritel Jaanil, Priidul ja Ahtil 1990 aastal müüa esimene mäng Rootsi.
Jüri Malsubi ja Rein Luige koostööst sündis Eestis ettevõte (Enterprise), mis on täna maailma juhtiv suurte satelliitantennide tootja (satellite antennas producer).
Kõik Eestis toodetud antennid 1995 - 2015+ :
Link: http://www.vertexestonia.eu/eng/business_activi/antennas/reference
Rein Luige video: "Saatuslikud sammud ja huvitav eriala"
Rein Luik
PhD. engineer, Stanford University
Geni: Link
Rein Luigest pikemalt
Olin lugenud sügaval lootusetul sovjeti ajal soomlase lugu: „I left my heart in Silicon Valley“ soome elektoonikute lehes. Külastasin regulaarselt Teaduste Akadeemia raamatukogu, kus sain lugeda erialast perioodikat originaalis. Lisaks sain tellida Side Arvutuskeskuses tänu tublile raamatukogu töötajale Helgi Saabrele mitmesuguseid erialaseid materjale koopiatena erinevas vormis filmil, paberil, Seega olin läänemaailmas toimuva tehnika arenguga üpris hästi kursis.
Perestroika aegadel hakkasid puhuma vabamad tuuled ka Nõukogude Liidus. 1987 oli selleks kooperatsiooniseadus. Kaotada midagi polnud – moodustasime Kaera22 meeskonnaga ja sõpruskonnaga kooperatiivi VIKO(videokompuuter). Päris nii polnud, et ootasime Side Arvutuskeskuses tööpäeva lõppu ja siis asusime täie jõuga kapitalistlikus töömeeleolus tegutsema. Kooperatiiv oli ette nähtud mitmesuguste teenuste ja toodete valmistamiseks elanikkonnale, sisuliselt sularaha korjamiseks elanikkonna käest. Nii seisis ka põhikirjas. Vestlesin tubli sotsiaalpanga pearaamatupidajaga teemal, et mis oleks vaja, et ka asutused saaksid VIKO-lt töid tellida? Tuli lihtsalt põhikirja lisada sõnapaar elanikkonnale+asutustele. Väga legaalne see tegu polnud, aga meil hakkas raha liikuma. Kuna aga Kaera22 seltskond otseselt midagi elanikkonnale ei teinud, siis laiendasime töövaldkondi(põhimõttel: mis pole keelatud, on lubatud): arstid, laste ja vastsündinute ujutamine (Lagle Suurorg, Viive Sirge jt.) ning prilliklaaside valmistamine (VIKO optika). Rahad liikusid ja jõudsime 1988-l Satelliit TV vastuvõtjate valmistamiseni. Leidsime Soomest koostööparnerid ning oli ettevalmistatud materjalid ühisettevõtte Finest (4 Soome firmat osapoolteks) rajamiseks. Algul oli aga Soome pool ettevaatlik ning startisime esimese tööna 1 firmaga Antenni OY ga, saades neilt ajutiseks kasutamiseks antennide trugimispingi ning antenni kinnituse fotod. Sellest aga kujunes suur seiklus, kuna hiljem selgus, et firma oli pigem maksupaos(Soomes maksuametle võlgu üle 500 t marga), aga Eestis kui „tõsine“ partner. Meie asusime tõsiselt tööle ja Soome pool trikitama. Jooniseid polnud, need tegime ise. Saadud pink lagunes, sest oli valmistatud asjatundmatult.
Selle segaduse lahendamiseks olin parasjagu sõitmas laevaga Soome, kui reisil kohtusin Tiit Vasliga, keda teadsin nägupidi Mati Kõnnussaare Masti4 Koidula Kolhoosi kontorist, kus käisime sel hetkel Eesti arvatavalt ainukest IBM PC XT arvutit kasutamas, kuhu tõime Moskvast eriti salajasest KGB(salakohtumine pargis nende tubli inseneriga) instituudist USAst kõrgtehnoloogia varastamise meetoditega lahtihäkitud P CAD trükiplaatide projekteerimise tarkvara. Oma töökaaslase Hannu Krosingu kaudu teadsin, et Tiit oli valitud mingi USAga toimetava ühisettevõtte peadirektoriks Küberneetika instituudis.
Laevas tuli Tiiduga siis tegemistest juttu. Tiit, kuuldes, et tegeleme satTV asjade ja antennidega, ütles: meil Ameerika pool just tegeleb ka antennide ja satelliitsidega. Neil vaja sellist kogemust, kuna on loodud isegi vastav ühisettevõtte sõltumatu juriidiline keha, Intex Satellite SJV. Pakkus juhi ametit. Minul oli juhtida aga Kaera22 side AK osakond ja Viko kooperatiiv , kõik tööd pooleli, aga kuuldes lugu nii Rein Luigest kui Heldur Tõnissonist jäin nõusse – Tiit lubas ka abiks olla selle Soome jama lõpetamisel. Tegelikult seda abi polnud, päästis hoopis advokaat Kaido Pihlakas, kelle juures Soome patune osapool kirjutas alla vastavale lepingule:“ise oleme lollid“. Nende poole mõjutusrelvade hulka kuulus ka ettekanne „TallinnaKGB-le“, mis mul senini alles. Asi jõudis selleni, et Soome pool korraldas iseendalt antennide trugimispingi varguse. Varastasid sealt ruumist, kus tööd tegime ja peitsid ära. Vastutava isikuna oleksin mina süüdi jäänud (pink oli ajutiselt NL sisse toodud üheks aastaks). Tekkinud oli aga juba asutus nimega Eesti Politsei, kes sai varastatud pingi 6 tunniga kätte ja Soome pool sai KGB ähvarduskirja asemel sissesõidukeelu Eestisse-oli veel NL piirivalve, aga oli juba EV Politsei. Rahaliselt oli selle antenniseikluse tulu pool tugevalt negatiivne + kaotatud aeg.
Esimesel kohtumisel Reinuga mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Rein ütles, et on küll akadeemilise kraadi poolest doktor, aga see pole töö tegemist seganud. Mind ka diplomeeritud inseneri diplom polnud kunagi seganud. Mõlemil meil ikka pigem vastupidi -haridus tuleb ikka kasuks. Reinust lausa õhkus seda loetud Silicon Valley vaimu, elujaatavat optimismi ning asjaliku tegutsemise eeskuju. Asusin innukalt ametisse ning otsima sobivat tootmibaasi, kus alustada suurte antennide tootmist. Meil oli hea koostöö eelnevalt mitmete matallitööd tegevate ettevõtetega. Kõik nad olid aga liiga kitsa perspektiiviga nii töötajate kui võimaluste osas. Tutvuste ahel koostöö alal Entel arvuti tegemisega seoses oli mind viinud kokku endise Pöögelmanni nim elektroonikatehase direktori Taivo Uffertiga. Tehas oli ainuke NL Elekroonikatööstuse ministeeriumi ettevõte Eestis. Tema juures kodus kohtusin tema soovitusel Ormi Kioleiniga, kes oli olnud tehases peamehaanikuks. Ormi, nagu Taivo Uffertki, vallandati Karl Vaino juhtkondade venestamise käigus. Ormi töötas kohaliku tööstuse ettevõttes KERT peainsenerina.
Rääkisin Reinust ja plaanidest Ormile ja Ormi oli huvitatud. Nii saigi alguse „Rein Luige maaletoomine“ Senine Intexi tegevus oli suht teoreetiline, Enn Tõugu lootis teise Intex filiaali IE Software kaudu müüa oma tarkvara, sellega tegeles ka otse Tiit Vasli. Külastasime Reinuga mitmeid ettevõtteid, näiteks ka RET tehast, aga KERT tehas oli just sobiv. Lisaks oli seal oma inseneride meeskond, kes projekteerimisega tegeles. Asukoht Tallinn oli ka oluline. Tehas oli suht hiljuti ehitatud „Tööstusprojekt“ projekti alusel, ENSV mõistes kaasaegne.
Algus oli raske. Esmalt valmistasime abinõud Reinu TIW Inc. jooniste alusel ning seejärel asusime valmistama 9 meetriseid antennikomplekse. Selle töö koordineerimine käis üle NMT450 mobiiltelefoni(üks esimestest Eestis, Rootsi nr), mis oli ühendatud faksiga. Tööruumiks oli minu korter ja töö algas kell 18 õhtul, kui Silicon Valley-s oli hommik. Alustasime ka tehase erastamisega ning kuni Rein sai tehase omanikuks, maksis kinni kõik riigi ja KERT võlad kulus aeg ning kogu tegevust pidin ise koordineerima. Ormi oli tubli partner, aga tehase direktor Ülo Ambos oli esialgu ettevaatlik. Reinuga oli minu koostöö - mõistmine poolelt sõnalt. Raadioinsenerina teadsin täpsusnõuete tagapõhja. Moodustasime muudeks ettevõtmisteks Eestis AS Pilt ja Heli ning ühtlasi lõpetasin VIKO -ga, sest tekkis Eesti Vabariik ja VIKO oli ikkagi Nõukogude Liidu ettevõte.
Nõutud täpsuse saavutamine läks raskelt. Teine raskus oli Tiidu segav roll. Ta oli pigem seikleija kui töömees. Tulemus oligi see, et Reinult raha varastamise eest vallandas Rein ta päevapealt-mees oli teinud lisafirma, kuhu raha kantis. See eelnenud segane aeg oli mulle tüütu. Rein aga tegi mulle selgeks, et mina olen tema mees ja Tiit Helduri mees. Hoidsin Siberi naftaväljade suunast, kuhu Tiit Heldur Tõnissoni jaoks sidet korraldas eemale, aga olin ikkagi reaalselt sunnitud selle side korraldama.
Mina korraldasin Helsingi-Tallinna-Moskva ja Tiit Moskva-Kogalõm otseliini. Selleks, et ameeriklased Siberi naftaväljal saaksid kodustega rääkida ning tööasju korraldada, tõin Rootsist PBX telefonijaama ja see toomine oli väga seiklusrikas. Stockholmis sadamas oli mul vastas Tõnis Tõnisson, Jaan Tõnissoni pojapoeg ja Reinu partner Intex SJV ühisettevõüttes Küberneetika instituudiga, mille Eesti poolsed(siiski veel NL) osapooled olid akadeemikud Enn Tõugu ja Ülo Jaaksoo. Seega ka kaudselt Skype poiste sünnikodule õla allapanijad. Üloga oli mul poiste võimekusest ja noorusest korduvalt juttu.Kui laev jõudis Rootsi, oli vastas uudis, et NL-s on riigipööre ja meile pakuti lahkelt Rootsi jäämist. Kuna aga mul oli töö pooleli ja lisaks pidin toimetama Eestisse 2 mobiiltelefoni , 450Mhz ja 900Mhz , pere oli Eestis, vanem poeg Mati Soomes. Helistasin Mati peatuspaiga peretuttavatele, et enne olukorra selginemist ärgu Mati Soomest lahkugu. Tagasiteel oli laevas tõeline hädaorg. Raadio teatas tankide lähenemisest Tallinnale ja seda, et laht on sõjalaevade poolt blokeeritud. Minul mobiilside töötas ja seetõttu kuulsin uudiseid ka Eesti olukorrast ning rääkisin seda laevas edasi. Tallinnale lähenedes kutsuti mind laeva infolauda(selle oli Tõnis Tõnisson korraldanud) ja kutsujaks oli Rootsi TV võttegrupp, et aitaksin neil maale pääseda. Tallinnas sadamas oli tõeline vaba sissepääs riiki, asjamehed ütlesid – minge, varsti on tankid siin! Seega ei tekkinud mingeid tõrkeid.Järmisel päeval, kui tankid olid teletorni ees, istusin Kaera22 ja mõtlesin, mida teha? Mul oli otsevalimise telefon Moskvasse ja teises käes otsevalimine läbi NMT maailma, Läände. Sellel hetkel harv juhus. Valisin Moskvasse Kosmoseside instituuti, kus olime Reinuga just hiljuti käinud ning sealsed ülemused olid kõik kindrali pagunitega mehed. Ma ju ei teadnud, kelle poolel nad on. Huvitav oli aga see, kui olime sealse pealiku kabinetis, siis paluti hetk väljuda, sest sisenes punaste lampasside kõrge sõjaväelane. Kui lahkus, ütles sealne pealik, et see oli tulevane Rossija kaitseminister? Oli aga veel NL?
Moskvast vastati mulle, et ära muretse Jura, just sõideti Mihhail Gorbatšovi vabastama. Teatasin sellest uudisest kohe Eesti Raadiole. Seal aga seisis see minu uudis kinni veel mitu tundi. Putš oli läbi. Seega tekkis mul küsimus: millega oli siis tegu? Teatrietendusega või tõsise võimuhaaramisega?
Minu toodud NMT900 telefonile, millel oli Rootsi number, ehitas Ülo Rätsep ligi 3m pika Yagi antenni ja see vaatas siis Kaera22 katuselt Soome peale. Kaera22 majast läks otsekaabel Talinna Kaugejaama, kust omakorda otseliin Moskvasse. Seal oli asi ära korraldatud nii, et see otseliin oli ühendatud otsekanaliga Moskva -Kogalõm nahtaväljadeni. Seega istus ameerika tööline PBX jaama(oli16nr) aparaadi taga ja valis Rootsi NMT nr abil koju Teksasesse kõne.
Hiljem asendas selle side Satelliitside Reinu firma TIW Inc poolt toodetud TDMA tugijaam Küberneetika instituudi katusel, teine ots Siberis ja side toimis üle Vene satelliidi.
NL muutus olematuks ja Eest NSV Ülemnõukogu nimetas ENSV ümber Eesti Vabariigiks.
Tehases KERT oli aga vaja tootmiseks materjale ja nii sai siis segases vees suuri kalu püütud. Muutsin 1USD 44-ks USD-ks. Taskus oli juba EV pass, sellega kõndisin läbi EV piiripunkti ja Rossija poolel võtsin taskust NL sinise teenistusliku välispassi. Nii sai korduvalt Leningradi ja Samaara vahel lennatud. Sealt tehasest aga ostsime alumiiniumlehte KERT lattu, kauba saaja oli Satellite SJV ehk siis mina + raamatupidaja. NL-i kadumisega kadusid ka kooperatiivid ja VIKO asemel moodustasime AS Pilt ja Heli, mille üks osanik oli ka Rein Luik. Samal ajal korraldasin rahvusvahelise telepordi rajamist Tallinna lähistele Jüri aleviku külje alla, kus leidsin selleks antenniväljakule sobiva 2ha maad. Oluline oli vaba läänesuund, sest PanAm satelliit oli silmapiiri lähedal. See aga tähendas Eestist sidet USAsse ühe hüppega. 2 hüpet teeks hinna 2 korda kallimaks ja lisaks ajaline viide raadiosignaali hilistumisest, valguse kiirus 4 korda 30t km-aeg kulub. Telepordiga olid meil Reinuga tõsised plaanid, seeoleks olnud Eesti riigile oluline rajatis. Rein, mina üritasime seda selgitada EV sideministrile, meid kuulati ilusasti ära. Reinu juures töötas enne Eestisse tulemist ka kindral Aleksander Einseln (Wikipedia link). Külastasime koos Reinuga teda ja Rein kinkis talle Jüri Arraku maali Kalevipoeg lohega võitlemas. Kui Rein küsis, kuidas läheb, siis vastas Aleks, et lööd küll lohel pead maha, aga kipuvad uuesti kasvama!
Meil oli vaja Siberi link antenniväljakul üles panna ja asi kiskus imelikuks. Ei antud raadiosageduste luba vastuväitega, et segab Aegviidu maapealset raadiolinki. See vastuväide oli täielik jama. Seega oli imelik vastutöötamine meie patriootlikule Eesti asja ajamisele side valdkonnas. Põhjus selgus üsna varsti: hea tuttav oli välja trükkinud pea salastatud kontsessioonlepingu Eesti monopoolse riikliku sideettevõütte ja Rootsi riikliku sideettevõtte vahel. Lugesime seda Reinuga ja Rein ütles, et see pole kellegi leping. Ühel poolel(Eesti) on kohustused ja teisel poolel(Rootsi) õigused. 25 aastaks välisside monopoolsed õigused Rootsile. Seega 25 aastat siis nii, et iga Tallinnast väljuv ja Tallinnasse sisenev laev läbib alati Stockholmi sadama ja vastavalt maksab sadamamaksu.
Mida teha? Mul oli peretuttav Ilmar Mändmets, kes oli vastvalitud Riigikogu saadik. Helistasin ja saime kokku ning rääkisin asja ära. Tulemus oli, et Ilmar pani lauale Kontsesioonlepingu,mis oli vastu võtmisel - peatamise eelnõu kui Eesti riigile kahjuliku ettevõtmise.
Majanduskomisjonis, kus eksperdina oma seisukoha avaldasin, kujunes huvitav vestlus. Riigikogu majanduskomisjoni esimees Liina Tõnisson: Side on kõikjal monopol, öelge mõni riik, kus pole! Mina: näiteks USA. L.T:nähvab vastu:ärge toppige Ameerikat, meie elame Euroopas! Mina, näiteks UK-s, Soomes ja ...Rootsis! Mul oli Soome HPY spetsialistide abiga kodutöö tasemel. See aga näitas, et mingit põhjalikumat uurimist riigi tasemel Kontsessioonlepingule ei eelnenud. Vaatamata kõigele võeti see vastu. Järgnes küll värske Peaministri Mart Laari selgitus, et see on vastuolus Konkurentsiseadusega, aga muudeti hoopis viimast. Tehingu ettevalmistamine toimus Savisaare PM-ks oleku ajal.
See läbi ei läinud ja tulemus oli, et meid meeskonnaga tõsteti Kaera22-st tänavale, telepordi projektil oli kriips peal 25 aastaks ja USA kõneminuti hind tõusis 25EEK peale. Asi oli isegi nii huvitav, et Ilmar Mändmetsa ähvardati ja minu suhtes oli "julgetel seltsimeestel" kavas veel karmimad võtted. Sellest rääkis hiljem üks endine kolleeg. USA-s oli side alal juba pikalt turg vaba olnud, Rootsis oli teine operaator ja Soomes samuti. President Meri korraldas meile kohtumise Soome konkureeriva erakapitalil tegutseva firmaga HPY. Külastasime seda mina, Rein Luik ja Andres Taklaja . Vastuvõtt oli põhjalik. Mulle oli selge: Eesti on Rootsi edise monopoli vang, küsimus on - kuidas vabaks saada?
Olin Reinule abiks KERT tehase erastamisel, sest NL ühisettevõte oli ka surev nähtus koos NL-ga. AS Pilt ja Heli nime all hankisin GSM ja Pagingu litsentsid -nende andmisel imestati, et milleks GSM, kui NMT on ju olemas? Litsentsi tingimus oli, et kogu Eestist väljuv side pidi toimuma läbi konkurendi monopoolsete hindadega liinide ja nii siis 25 aastat. Rein leidis, et vastu tuult sülitamine.
Antenniehitus edenes visalt, vajalikku täpsust ei tunud. Reinu poolt saadetud itaallane, tema osakonnajuhataja Busetti oli 2 päeva tehases toimuvaga tutvumas ja kokkuvõte oli, et Tallinnas ei tule sellest välja midagi, keevitamise kvaliteet alla arvestust ning lisaks olematu täpsus. Helistasin Reinule ja olin täis pesssimismi. Olime Ormiga püüdnud parimat saavutada, direktor Ülo Ambos oli ka pessimist ja arvas, et Luik ikka pole vist õige mees. Rein aga telefonitoru teises otsas oli optimist: see on Busetti vana plaan tootmine Itaaliasse kolida. Hakkas kergem.
Pärast Reinu poolt mitme abimehe vahetamist hakkas ka täpsus tulema. Küsimus oli kogemuses. Lõpuks läks käiku ka Samaara material, kuigi esialgu see ei sobinud ja oli tegijatele hea ettekääne täpsuse probleemi juures.
Tehas sai erastatud ja Rein maksis kinni suured võlad, muidu oleks tehas lihtsalt läinud kõige kaduva teed. Esimesed 10 antenni 9m valmisid lattu. Sebimist oli kõigil aga Reinu viibimine Eestis sisendas alati optimismi ja julgustas . Võrdleks teda pilve tagant ilmuva päikesega. Ülo Ambos muutus aga pessimistist optimistiks ja oli lõpuks tugev vedaja, Ormi kutsus teda Napoleoniks. Eks ta ikka oli ka.. Ormi oli sellel raskel juurutamise etapil ennast tühjaks ammutanud ja tegi oma firma. Minul aga oli Rein maale aidatud(toojateks olid siiski Enn Tõugu ja Ülo Jaaksoo).
Oli muidugi rida lisaplaane ka elektroonika poole tootmise osas, Tahtsime teha ka fiide, mul oli isegi sobiv suur programmjuhtimisega treipink. Kahjuks oli aeg segane ja metallivargus õitses. Samaarast tulnud viimane 20T Al. lehte pöörati piirilt tagasi põhjusel, et juhil polnud välispassi, teise korraga siis sai üle. Aga Rossija poolel nõuti maffia poolt raha ja kuna polnud- löödi autol esiklaas sisse. Eesti poolel sama-sõitis ette auto 4 mehega ja nõuti maksu. Juhil polnud rohkem kui 200EEK. Sellest viimasest edasi tagasi sõitmisest aga tekkis jama, sest tehases läks kirja, et on väravast väljunud 2 korda 20T koorem ning minuni tulid topeltarved. Päris kurjad telegrammid. Ambosel oli paras paanika ja süüdi justkui mina. Siis aga selgus, et segadus oli tehases, tagasi tehasesse sisenemist koormaga polnud kirjas. Dollaripakkidega reisimine oli omaette risk ja selleks tegin klounaadi ja nägin välja nagu tüüpiline venelane. Õnneks oli asjaajamine korrektne.
Kokkuvõttes oli mul seoses „Sideteemaga“ tekkinud Moskva näitusel hea kontakt firmaga Motorola(Jorma Korppas, elas ja elab tänaseni UK-s)) , kes pakkus väga uusi seadmeid, just sel hetkel sobivaid Eesti jaoks. Püüdsime Eesti Maaside nime all kuidagi erandkorras ja KL-ga kahasse Motorola NAMPS abil ning samas minimaalsete hindadega kasutaja kohta selle projektiga Eesti sidele arenguimpulssi anda, aga kontsessioonlepingust tingituna ei saanud sobivatele sagedustele litsentsi, Otsustamine jõudis Riigikogu tasemele ja vastus tuli EI. Eesti sidepealikud ja mitte ainult valvasid Rootsi monopoolsete huvide puutumatust. Tõnis Palts oli siiski see kange mees, kes lootusetus olukorras 3-da operaatori turule tõi Q GSM nime all.. Eelnevalt kukkus aga võimaliku äripartneri seisust ära Radiolinja,(Pertti Malva) kes vaikis ka selle maha, et oli ise sageduslitsentsi saanud.
8 aastat hiljem õnnestus minister Toivo Jürgensonil nii minu kui Tõnis Paltsi lobitöö tulemusel kontsessioon lõpetada, toeks oli ka üldine Euroopa sideturu liberaliseerimine. Eesti oma 25 aastaga oleks lihtsalt punaseks laternaks jäänud. See ajavahemik -GSM-i veel polnud -oli noahoop selga tekkivale talumajanduse sidele. Mida teed metsas ilma sideta?. Näiteks kulus rootslastel RAS1000-raadioside abil (telefonide tekitaja tugijaama ümbruses) juurutamiseks edasi ligi 3 aastat kauem, kui vaja, Motorolal oli NAMPS tehnoloogia olemas, kohe oleks Eestis saanud tekitada 1M telefoni ja mõistliku hinnaga..
Esimene 10000 nr toetav Motorola NAMPS tugijaam (sõiduauto järelkärul) oli valmis Tallinna jaoks pilootprojektina ja tasuta, aga sageduste mittesaamise tõttu Eestis liikus see Viiburisse. Hea nali oli tollase Sideameti põhjendus, kus oli neil vastav kiri Soomest, et segab sealseid TV (kilovatid) seadmeid. (80km kauguselt!) ja ( MAX VÕIMSUS 100W) TEGU oli ÜHE KÕRGEMA Digi TV reserveeritud SAGEDUSEGA, MIS POLE TÄNASENI KASUTUSES. Nalja koht on see, et Viiburis , kus tugijaam aastaid töötas ei seganud(Viiburi on NL poolt okupeeritud Soome linn)
See on sama, kui väita, et taskulamp segab päikest., võimused on nii erinevad..
Meie noorte Skype autorite käekäik huvitas Reinu pidevalt, ta oli poiste mängude tegemisel ühe väga vajaliku PC arvuti rentija. Tasuga 0 EEK. Poisid olid samuti meiega Kaera22 meeskonnas samas paadis tänavale tõstmise aegadel. Alustasime RET tehasega kahasse Pilt ja Heli sildi all Viko SAT TV vastuvõtjate tootmist(esialgu 500tk). Saime rendiruumid RET tehases. Poistele ka 1 tuba) Olukord oli aga hull, maja ei köetud , Priidu Pepsi pudelid olid hommikuks jääs ja arvutid tõrkusid. Uued ruumid andis poistele Priidu isa autobaasis, kust aga korra arvutid varastati, õnneks maffia mehed/katusepakkujad said vargad kätte ja arvutid tagasi.
Poisid said edasi mängumaailma valusid ja rõõme tunda ning (bluemoon.ee) Kaera22 -st välja kasvanud Eesti Skype poisitel oli veel ees pikk tee aastani 2002 sõnani Skype.
Otsustaval ajajärgul oli aga Reinu roll suur. Reinu tugi oli ka Luik-Jürvetson poolel. Esimese rahasüsti Skype suunas tegi Steve Jürvetson, Tiiu ja Tõnu poeg. Vaata meie kohtumine San Francisco-s(skypemuseum.com).
Loen, et vaatamata Reinu väga olulisele rollile Eesti kosmoseriigiks saamisel on tema roll Skype juhtumi sünni ettevalmistamisel suur olnud. Rahasse panna kõike võimalik pole.
Rein oli ka toeks Eesti Judoliidule. Saime kokku: Tõnu Lume(Judoliidu President), mina(Judoliidu volikogu liige) ja Avo Põhjale(Judoliidu peasekretär) ning Rein Luik. Rein toetas ka Indrek Pertelsoni ja Peeter Saksa osalust judo MM-l 1993 aastal Kanadas Hamiltonis.
Tahtmist teha, seda paljundada ja innustada tegudele – selleks on täna KÕIK VÕIMALUSED.
Rein oli teenäitaja.
Kaasvõitleja Jüri Malsub