Skype'i juured

SKYPE JÄÄB.

Inimsuhtlus ja Skype.


See oli aasta 1970, kui töötasin ENSV Sideministeeriumis vaneminsener ametnikuna ja minu valdkond oli objektide projekteerimine ning projektide ekspertiisid. Õppisin samal ajal TPI õhtuses teaduskonnas  raadiotehnikat (LR eriala). Ülikoolis oli  käsitletud teemat AJURÜNNAK. Paneme mingi ulmeeesmärgi, mis antud  teaduse ja tehnika taseme puhul lahendamatu ja hakkame selles suunas pakkuma võimalikke lahendusi.


Selliselt defineerisin kommunikatsiooni eesmärgi ja panin selle kirja:
Iga inimene sõltumata asukohast peab saama iga hetk iga teise inimesega suhelda.

Täna oleme sellele üpris lähedal.

1970. aas vestlesin  sideminister Bruno Sauliga ja lugesin talle selle definitsiooni ette: meil  saaks olla selline eesmärk!
  Ta oli edumeelne inimene, ka raadioinsener, ja ütles: Päris hea!

ENSV lõpuks oli Eestis ligi 400 000 lauatelefoni. Side hetketaseme kohta ilmus Plaanikomitee transpordi ja side osakonna juhataja Jüri Rebase põhjalik artikkel „Rahva Hääl" ajalehes.

ENSV sidevõrgul oli aga üks oluline eripära võrreldes NL sidevõrguga.
 Siit sai üheksakümnendate alguses otse valida läänemaailma ja siin oli Kaera 22 meeskonnal, Tallinna Kaugejaamal (TKJ) ja Sideministeeriumi roll suur, kasutasime ära 1980 a olümpia aegset otseside raadiolinki Helsingiga. Selleks, et HLK  ja TLN kommunikatsioonijaamad saaks suhelda, tuli nad tehniliselt sobitada ja kiirkorras valmistada ligi 1000 mikroprotsessoriga lisaseadet.

Korraldasin nende valmistamist kooperatiiv VIKO sildi all ja TKJ korraldas  jaamas nende montaaži. Minister, koolivend, Toomas Sõmera aga helistas ja  palus, saage aru, on väga vaja ja  see tegevus oli entusiastlik-patriootlik. Rubla väärtus kukkus kolinal, aga Eesti sai side põllul vabaks!

E(ns)V majandus läks tänu kommunikatsioonile käima.
 VIKO abil tegevus satelliit-TV vallas andis teise infokanali läänemaailma suunal üle Eesti. Tootsime antenne ja vastuvõtjaid (250tk). Viiesajane partii jäi RET tehase laialitassimise tõttu pooleli.


Satelliit-TV tegevus viis mind kokku väliseesti USA tippinseneri tehnikadoktor REIN LUIGEGA. Koos tegime seda Küberneetika Instituudi ÜE Intex raames, akadeemikud Ülo Jaaksoo ja Enn Tõugu, nende  nõu ja jõu abiga.  Alustasime Eestis satelliitside antennide tootmist (läbimõõduga kuni 32m) ja ka rahvusvahelise satelliitside telepordi rajamist TLN lähistele. Projekt,  maaeraldus, finantseerimine – kõik  oli olemas....
Asi aga kiskus imelikuks. Me ei saanud raadiosageduse kasutusluba ja asi venis kummaliselt, vastupõhjendused olid absurdsed.
Selgus tõsiasi: oli ettevalmistamisel kontsessioonleping Rootsi ja Soome endiste sidemonopolidega. Kodus tekkis neil kahel riigil konkurents uute operaatorite näol.
Eestil oli peale lepingut välisside ainult üle Soome ja Rootsi sidemonopolide võrkude 25 aastaks.

Asusin Rein Luige toel selle monopoolsuse vastu. USAs oli sideturg, sama ka UK-s, Rootsis ja Soomes.
Vastutegevuse tõttu tõsteti minu meeskond tänavale ja  telepordi projektil oli 25 aastaks kriips peal. Rahvusvaheline teleport, see on satelliitside liiklussõlm eri maadega ja eri maade vahel.
Kaugekõne USAsse hakkas meil maksma 5EEK/min asemel 25EEK/min.

Motorola firma pakkus  kiiret telefonipuuduse leevendust kohe, ligi 1M teisel põhimõttel töötavat raadiotelefoni mõistliku hinnaga (täpsustavalt loe Rein Luik ja Eksperimendi ilu). Tekkiv talumajandus vajas sidet. Sellele projektile ei antud ka võimalust, eitav otsus sageduste osas tuli valitsuse tasemelt.

Mart Laari E(ns)V valitsus  käitus Rootsi-Soome monopolide  taktikepi all.  Asja oli aga ette valmistanud eelnev ENSV Savisaare valitsus.
Tegelesin edasi interneti teemaga ja uued tehnilised lahendused vabasagedustel võimaldasid arenguid.

Firma Ezfone asus tootma sellist  IP telefoni, millega sai kaugekõnesid  läbi interneti kohaliku kõne tariifiga.



Ostsin 4 sellist telefoni ja katse Itaalias viibinud  sõbraga ei toiminud. Side oli ühepoolne, sest vahel oli NAT. Side toimis ainult siis, kui  mõlemal poolel olid õiged IP aadressid. Läbi NAT asi ei toiminud.
Kaera 22 meeskonna noorimad liikmed Jaan, Priit ja Ahti(JPA) olid aastast 1986 igapäevased  töömehed, Ahti pisut hiljem.  14-aastased poisid  hands on režiimis õppisid Kaera22 õhustikus tipptasemal progema (loe: Koolitus). Kirjutasid ENTEL arvutil (Kaera22 sünnitis) mänge ja olid ka VIKO palgalehel, jõudsime IBM PC  tasemele ja  koostöös Rein Luigega olid sidemed Rootsiga, kuhu  JPA  müüsid esimese mängu ning  edasi ülikooliõpingute kõrvalt asusidki  softiturul toimetama vahelduva eduga. Tegid oma firma selleks ja muude  tegevuste puhuks.

Internetimaailmas oli keskkond NAPSTER, mille kaudu noored üle maailma (c) peale vilistades muusikat  jagasid. See aga pandi  üleilmse autorite ühingu nõudel kinni, server suleti.
JPA kirjutasid p2p failivahetusprogrammi KaZaA.  Sellega seoses aga lahendasid olulise teema, said  NAT-st läbi!

Siit edasi oli Skype suunas tee lahti.
Skype oli hetkega maailma parim kommunikatsioonivahend ja seda sellel hetkel ilma tagaukseta.
Võimaldas lisaks otsesuhtlusele arvutikasutajate vahel ka helistamist tavatelefonile  oluliselt soodsamalt kui olid Telcode hinnad.

Jõudsimegi lähedale ideaalside mudelile 1970.

Kommunikatsioon ise otseselt ei tooda midagi käegakatsutavat, aga paneb elu käima.

Skype ja JPA roll on siin selline, nagu võttis kokku USA President Obama:

Viib inimkonda tema arengus edasi!

Skype jääb!
Jüri Malsub
insener
JPA tugiisik ja  vaootsale aitaja

7.54
5.5.2025

 

Jutu jätkuks: