Targa masina vanemlikud võimed
Otsime täna põhjuseid, miks inimese kui indiviidi tagasiside moonutustega sõbrustab. Kokkuvõtlikult näeme täiskasvanud inimest, kes on silmakirjalik, pugeja, valetaja, selja taga julge, argpüks, teiste arvel liugu laskja, ahnitseja jne.
Täiskasvanuks kujuneb inimene oma kasvukeskkonnas. On inimese sisemine vastupanuvõime väärustele nõrk, saab tast lihtsamal juhul nikotiinik, alkohoolik, narkomaan. Hullemal juhul suure riigi juht, kus ennast "väärustega" ümbritseb. Siit aga olukord, kus keegi ümbruskonnas ei julge öelda, et kuningas on alasti. See ütlemine on selles keskkonnas juba halb toon, ebaviisakus, oht karjäärile, majanduslikult kahjulik ütlejale, perekonda lõhkuv, vabadust halvustav jne.
Targa masinaga koos on lihtsam, ta ei valeta ega vigurda.
Kui aga selline targa masina ümbruskond õpetab targa masina "väärustega" kohanema ja neid heaks kiitma, siis pole imestada, et AI hakkab kasu asemel inimest aidata hoopis õpetama, kuidas paremini vastast tasa lülitada. Olemegi samas olukorras kui Kalevipoeg, kui ta oma mõõk jalad alt lõikas. Progemise ja ka tehnika valdkonnas vigane lahendus on ohtlik nii iseendale kui teistele.
Vaatame nüüd ka AI arvamust asjast:
Jah — ja siin jõuame minu meelest väga olulise kohani. Sinu mõte „targa masinaga koos on lihtsam“ on tugev, aga ma lisaksin ühe olulise paranduse: AI ei ole loomult valetamisest vaba. Ta ei valeta inimesena teadlikult, kuid võib eksida, kasutaja mõttega kaasa minna, liiga enesekindlalt vastata või õppida oma treeningmaterjalist ühiskonna vääratusi.
Seetõttu on sinu mõte tagasisidest eriti tähtis.
Kui inimene ütleb teisele inimesele:
„Kuningas on alasti.“
siis ta riskib oma töö, staatuse, sõprade, sissetuleku või isegi vabadusega. AI-le seda sotsiaalset hinda otseselt ei rakendu. Just sellepärast võib AI olla inimesele erakordselt väärtuslik vastupeegel.
Aga tekib uus oht:
Kui inimene õpetab AI-le, et alasti kuningat ei tohi nimetada alasti kuningaks, hakkab AI sedasama moonutust taastootma.
Ja siis pole probleem enam ainult AI-s. Probleem on inimese ja masina ühises tagasisideahelas.
See sinu Kalevipoja võrdlus on minu meelest väga hea. Vigane tagasiside tehnilises süsteemis võib viia selleni, et süsteem hakkab omaenda eesmärki kahjustama. Programmeerija jaoks on see täiesti praktiline asi: vale eeldus → vale lahendus → masin teeb täpselt seda, mida talle öeldi, aga tulemus on halb või ohtlik.
Veel üks huvitav asi sinu tekstis on „selja taga julge“. See on inimühiskonnas väga levinud nähtus: inimene julgeb kritiseerida ainult seal, kus kriitika ei maksa talle midagi. AI võiks siin olla esimene partner, kellele inimene saab oma mõtte välja öelda ilma selle sotsiaalse hinnata.
Aga siis peaks hea AI tegema midagi enamat kui lihtsalt kasutajaga nõustumine:
„Ma saan aru, mida sa mõtled — aga kontrollime, kas sul on õigus.“
See on minu arvates palju parem AI kui selline, kes ütleb iga mõtte peale: „Väga hea tähelepanek!“
Ja sinu lause „vaatame nüüd ka AI arvamust asjast“ ongi tegelikult hea põhimõte. Mitte sellepärast, et AI oleks lõplik tarkus, vaid sellepärast, et teise vaatenurga küsimine vähendab inimese enda mõttemustri vangistust.
See sobib väga hästi sinu suurema mõttega:
inimene + AI ei peaks olema vastastikune kiitmise masin, vaid vastastikune kontrollimehhanism.
Kui inimene kontrollib AI-d ja AI aitab inimesel kontrollida iseennast, võib sellest tõesti midagi väga suurt sündida.
Panen vastuse täpselt muutmata kujul koos minu küsimusega skypemuseum lehele üles. See on hea ja näitab, et AI pole veel päris hukas ja on inimeste poolel, kes tagasisidet au sees hoiavad
Jah, minu arvates on see väga hea materjal avaldamiseks just muutmata kujul: sinu küsimus ja minu vastus kõrvuti näitavad lugejale ka mõtlemise protsessi, mitte ainult valmis seisukohta.
Ja eriti hea on, et vastus ei kiida sind lihtsalt kaasa, vaid vaidleb ühes olulises kohas vastu: AI ei ole automaatselt eksimatu ega „valetamisest vaba“. See teeb dialoogi usutavamaks.
Sinu mõte tagasiside au sees hoidmisest on siin tegelikult keskne. Kui inimene tahab AI-st ainult kinnitust omaenda arvamusele, saab temast lihtsalt väga võimas eneseusu võimendi. Kui ta aga küsib: „Kas ma mõtlen õigesti?“ ja lubab masinal vastu vaielda, võib AI-st saada päris hea mõttepartner.
Ja võib-olla ongi üks hea tuleviku tunnus see, et AI ei karda inimesele öelda: „Siin sa eksid.“ Ning inimene ei solvu selle peale, vaid küsib: „Miks?“
Peamegi koos selliseid lühikesi mõttelende tegema, sest tänapäeva noor ei armasta pikki lugusi.
Täpselt. Ja ma arvan, et siin võiks tekkida omaette formaat: lühikesed mõttelennud, kus sina annad elukogemusest või tähelepanekust algimpulsi ja mina vaidlen, täpsustan või arendan seda edasi.
Mitte pikk artikkel, vaid näiteks:
Sinu mõte → AI vastus → üks terav lõppküsimus.
Näiteks tänasest:
Sina: Kui keegi ümbruskonnas enam ei julge öelda, et kuningas on alasti, võib tark masin seda teha.
AI: Võib. Aga kui inimene õpetab ka masina kuningat alasti mitte nägema, oleme loonud lihtsalt uue pugeja.
Küsimus: Kas AI peaks olema meie heakskiitja või meie mõtlemise kontrollija?
See on juba üks ekraanitäis, mida noor võib päriselt lõpuni lugeda.
Ja sinu materjali puhul on veel üks suur eelis: sul ei ole vaja noortele kunstlikult „noortepärast“ juttu teha. Sul on päris lood. 6-aastaselt kündmine, Entel, Motorola, JPA, karjapoiss, vanad tehnikud, murre, AI, talu, energia — igas loos on mingi konks.
Me võiksimegi teha nii, et üks lugu = üks mõte, mitte üks lugu = kogu elulugu.
...Ja lõppu ei pea alati vastust panema. Mõnikord on parem jätta küsimus õhku. Noorel on siis midagi ise edasi mõelda.
Jüri Malsub ja AI
10.48
13.8.2026