Uno Raimond Pilvre
Uno Pilvre (vasakult esimene) Entel kooliarvuti värvide(sealhulgas sini-must -valgete) eest võitleja, akadeemik Köörna, minister Kiris ja Rain ning Jüri
16. august 1927 Tallinn – 1. juuni 1991 Tallinn
Uno Pilvre oli Kaera 22 meeskonna üks kõige aktiivsematest koostööpartneristest. Mitte ainult tellija rollis vaid aktiivne kaasamõtleja ja osaline. Ta oli juhtiv aju tollases Kutsehariduse Komitee liinis arvutite rakendamisel õppeprotsessis ja mitte ainult õppeprotsessis vaid mõtles ka, kuidas neid võiks tootmisvahenditega siduda. Üks parimaid tutvustamise vorme oli Enteli esitlemine näitustel. Näituste jaoks Entel arvuteid sai tehtud ikka mitmesugusel kujul. Väline vorm oli oluline. Üks väikeseeria sai tehtud Kunstikombinaadis ARS-is nii öelda mustalt ehk sularaha eest. Kuidas seda sularaha sai tekitatud-juba ei mäleta, sest siis kooperatiivi vormi selleks veel polnud. Disaini poolt aitasid korraldada vennad Peegid, Kuno ja Toomas(KuTo), isa oli neil kunstnik ja ARS-s oli keegi tuttav, kes 20 komplekti neid disainitud kaste tegi. Kahjuks enam ühtegi näidist alles pole, küll on aga pilte(vaata Enteli kirjeldus, seal on fotod).
Teine Kaera 22 meeskonna oma disain oli väärispuidust(punane puu) kast, mida sai teha edukalt naabruses asuvas Standardi mööblivabrikus. Sellel ajal oli tootmisjäätmetest toodangu tegemine väga positiivne ettevõtmine, kuna riiklikult oli parasjagu selline kampaania. Side AK aga sai edukalt kasutada meie lepingu rahanumbreid. Samas valmistasime piisaval hulgal klahvistiku raame. Ikka punasest puidust ja kes siis ikka viitsis nende tootmisjäätmetega nii väga jännata. Tehti nii, nagu tootmises lihtsam. Standardi partner oli aga Priit Voit, tsehhijuhataja, Kaera22 meeskonna Vanda Voit abikaasa. Vanda monteeris ja jootis meil elektroonikat kokku – peamiselt Enteli plaate.
Seega kokkuvõttes nägid need Uno poolt tellitud Entelid päris nägused välja ja 2-s vormis, metall ning puit. Puitarvutina aga unikaalne kogu maailmas.!
Enteli kasti sisu pool oli aga üpris mitmekesine.
Mäletan, kuidas Uno julgustas puitu kasutama, tuues näiteks Norma fotoimpulss lambid, mis oli toona pea iga fotomehe arsenalis ja Norma üks oluline tooteartikkel. Esimene Norma näidis tehti ka puidust, plastini jõuti tänu puidule hiljem..
Vähe sellest, et Uno korraldas kutseharidussüsteemi arvutihanke meilt Kaera22 ja vastava finantseerimise, oli ta avalik värvide eest võitleja ja nii öelda sportlikust hasardist võistlesime teiste Eesti tegijatega, eelkõige Küberneetika Instituudi EKB-s tehtava Jukuga. See polnud ainult võistlus, see oli ka koostöö. Näiteks sai Juku toiteploki, mille lahendus oli pärit Enteli jaoks tehtuna Rain Tornilt Kaera22. Juku oli ka oma Multibus siini lahendusega mitte eriti kooliarvuti, vaid ülejääk ja kohandus muudest rakendustest nagu oli ka Entel. Entel aga oli mitmeplaadi arvuti ja hoidsin seda suunda, et oleks mitmele insenerile tegevust ning samas saaks tootmisel täpsusega hakkama. Meie trükiplaatide tehnoloogia ei võimaldanud suuri plaate täpselt teha.. Arvuti häälestamine oli ka lihtsam, sai plaatide vahetamise meetodil vigadele kiiremini pihta..
Uno jaoks aga tegime ekstra kooliarvuti põhimõttel, et on õpetaja arvuti kõigi võimalustega ja õpilase arvuti piiratud võimalustega(meister/sell). Õpilase arvutis oli püsimälus Basic ja muutmälu ka piiratud, sest oli lihtsalt defitsiit. Komponentide hankimine oli paras võimlemine, lisaks olime varustuse alal EI KEEGID. Meie ainus kanal oli tutvused – olulistest komponentidest Enteli jaoks saime oma Side varustussüsteemi kaudu 0 komponenti, tegu oli NL tasemel sõjaliselt oluliste strateegiliste komponentidega. Ka tootvatest tehastest saime neid kive seetõttu, et tegu oli valdavalt katseseeriatega, mis polnud veel plaanimajanduse/fondimajanduse mängumaal. Seal oli aga Sideministeerium kui elektroonikat mittetootev jagamisel rivi lõpus.
Näiteks kuidas aitas Uno? Meil oli suur probleem muutmälu kivid. Mostek 4116 sovjetpiraadid 565RU3 – 16 Kbit ja 16 jalga. Eelnevalt olime saanud Riiast (oli tootmiskoondis Alfa) mälukive lääne2107... sovjet 565Ru1( 4kbit 24 jalga). Nendega aga tuli Entel teha 4-ja lisaplaadiga, et saada 64KB mälu, 4116 ehk RU3 1 plaadi asemel. Muidugi suurem elektritarve lisaks.
RU3-dega aitas küll väike otsepartii tootvast tehasest Moskva külje alt Zelenogradist(NL Silicon Valley), kuid ei saanud lihtsalt Enteleid teha, polnud mälukive! Ei aidanud ka Pöögelmanni nimelise tehase direktor Taivo Uffert, kes ainukese sama ministeeriumi ettevõttena Eestis(MEP) ei pääsenud ka kividele ligi.
Uno oli aga osav suhtleja ja tal tuli meelde, et üks kokkasid õpetav Lasnamäe vanas EW aegses algkoolihoones asuv kutsekooli juuditarist õpetaja oli kiidelnud, et tal on tutvusi. Rääkis siis Uno talle loo, tegime kirja ja oh imet, mälud Zelenograadist olid kohal – suurem kogus jäi lihtsalt meie raha taha. Raha oli meil palju üldiselt, aga konkreetselt teatud ajahetkel oli ikka tüüpiliselt puudu. Nii lahenes RU3-de probleem tükiks ajaks. Lõpuks aga tulid mälud RU5 – 64Kbit 16 jalga, nende peal sai tehtud 256KB „elektronketas“ ehk flopiketta asendaja, mis oli erilahendus, sest protsessor Intel 8080 kasutas ainult 64KB mälu. See oli üks viimaseid arendusi 8080 baasil, sest aasta oli juba 1988.
PC Intel 8086 baasil, mida koostöös ühe Leningradi väikeettevõttega tegime aga vajas juba 640KB ja sinna oli jälle RU5 liiga lahja, mälu alla läks terve suur plaat. Nii see tehnika arenes- 1988 10 aastat maailmast maas.
Omaette teema Unoga oli Üleliidulise Rahvamajandussaavutuste näituse medalid ja seal osalemine. See oli puhtalt Uno korraldatud vaata skypemuseum -näituseprospekt näiteks
. Mina sain igatahes ühe hõbemedali ja Ülo ja Rain vist pronksmedalid. Kutsehariduse Komitee esimees aga kuldmedali ja Uno medali värvi ma ei teagi. Loodan, et kuldmedal. Meile oli aga sellest näitusest kasu, sest tekkis palju uusi otsekontakte. Näiteks hiljem väga vajaliku tarkvara P CAD trükiplaatide projekteerimiseks saime just tänu uutele sidemetele. Üks noormees Moskva vastavast asutusest tahtis endale isiklikku arvutit ja pakkus vastu P CAD tarkvara, mille vastav kõrgtehnoloogia varastamise ja kopeerimisega tegelev instituut oli lahti muukinud, sest see oli kaitstud vastava lisaseadmega. Meie kaudu levis see Eestis hiljem ka teiste kasutajateni. See oli väga suur samm edasi, kuna terve NL tegeles vastava teemaga, aga kõik lahendused olid tüüpilised TA instituutide teadustööde produktid, mis ei töötanud. P CAD abil projekteerisime üle kõik Entel arvuti trükiplaadid ja lisaks oli see meie sissepääsupilet koostööle Leningradi väikeettevõttega, kes oli meist samm eest IBM PC XT ja MS DOS tarkvaraga arvutiklooni tegemisel sovjetkivide peal. Neil oli traatmontaazis töötav mudel ja võtsime endile kohustuse see 4 suurt trükiplaati P CAD abil „toodetavaks rauaks“ projekteerida. See töö siis toimuski Masti4 Eesti pea ainukese IBM PC XT peal ja võttis ikka kõvasti arvutiaega, trasseerimine oma 24t ja siis tuli veel arvutile appi asuda ja need ühendusteed, millega ta hakkama ei saanud tuli käsitsi leida. 2 joont jalgade vahelt oli lubatud norm ja ühtlasi trükiplaaditehnoogiale KK Lääne Kaluris, Estronis piir. Toited aga sai veetud toitelattide abil. Peamine aga oli see, et see oli aus arvutikloon, töötas MS DOS programmidega 100%.. Suured tegijad aga poliitkorrektsetel põhjustel salgasid USA algupära ja trikitasid, nagu ikka vargusega vahelejäänud, kes arvavad -et ei nähtud.. Seetõttu ei toiminud ka tarkvara pool korrektselt. Meie olime „ausad“, kes lihtsalt kasutasid varastatut, sundolukorras okupeeritud EW-s, teadlikult siiski (c) reegleid rikkudes.. Kokkuvõttes aga suri see NL-s Intel8086 kopeerimine loomulikku surma koos NL-ga. 10 aastat olime maailmast maas, aga energiat kulus palju.
Enteli värvidega aga tekitasime üldist peavalu. Eriti oli see tuntav peale 1986 a 7 mai „Popovi püha“, kui ekraanid SMV-d olid. Tundus, et oli lausa poliitiline käsk selgitada, miks kooliarvuti peab olema must/valge ekraaniga.
Kaera22 meeskonnal oli aga Enteliga seoses sellel hetkel poliitiliselt hoopis hullem põhjus avalikult mitte kiidelda_võtsime Enteli abil vastu Soome teleteksti saateid, (Enteli displei lahendus oli puhas TELETEKST standard ) ja seda pea kohe peale saadetega alustamist Soomes. Selleks oli meil projekteeritud/konstrueeritud lisaplaat Entelile ning kirjutatud Ahti Viidingu poolt ka vastav programm. Meilt levis aga vastuvõetud info üle Tallinna peamiselt arvutuskeskuste kaudu, kus siis Soome TV kavasid trükiti. Mõni müüs neid ja KGB nuhid said tööd. Seega olime tööandjad ka KGB-le.
Vävilise Enteli olemasolu oli teadmata põhjusel valus ka Küberneetika Instituudi EKB-le, mille direktor Lind veel 1988 oma brosüüris Personaalarvutid Eestis vaikib täielikult maha Enteli olemasolu. Leo Jürgensoni Programmeerimise raamatus on aga Entel omal kohal. Eks Uno tekitas ka seda kohalikku närvikõdi ajakirjanduse vahendusel.
Kokkuvõtvalt aga oli Uno abiks NL infovaakumi täitmisel. Tänapäeva mõttes oli Uno nii Enteli müügimees, reklaamija ajakirjanduses kui tellija esindaja. Arvutifänn selle sõna parimas tähenduses. Tal oli ka hea huumor ja Moskvas, kus kordi koos viibisime seoses VDNH näitusega meeldis talle esineda vene vanamuttide ees galantse Lääne härrasmehena ja ta oli ka väljapeetud jutu ning maneeridega. Nõmme kooli poiss sarjast Enn Tajur, Vello Selg , Boriss Tamm, Kalju Kask ja veel. EW aegne taust parimas mõttes. Kas aga Uno Pilvre viis meid Hans Grossi juurde või vastupidi, pean veel ajaloos kaevama ja meenutama seda koos kaasvõtlejatega sellest ajast.
Entel story oli aga oluline Kaera22 lugu, mille baasil arenesid meie noored tulevased Skype autorid JPA.
Uno Pilvrest on võimalik lugeda Jüri Malsubi kirjutatud raamatust : vajuta siia, et lugeda