Vello Selg
8.1.1927 -15.1.2017
Nakkushaigustest.
Üldiselt teatakse, kuidas nakkushaigused levivad, aga vähe on uuritud, kuidas levib nakkav optimism ja tehatahtmine.
Vello oli just selline nakataja.
Oma Eesti Skype poiste sünnikodu Kaera22 meeskonnaga tekkis esmakordne kokkupuude Velloga Nairi 3-2 arvutiga seoses. Neid tekkis Eestis suuresti tänu Armand UUTMAA-le, kes oli Jerevani Matemaatiliste Masinate Teadusliku Uurimise Instituudi katsetehase peainsener ja ühtlasi eestlane ning aitas igal võimalusel kaasa, et arvutid Eestisse jõuaks. „Tänu“ sotsialistlikule plaanimajandusele jäi aasta lõpus asutustes ja ka õppeasutustes kasutamata raha üle ja seda esmajoones kapitaalehituses, kus tüüpiliselt plaani ei täidetud. Seda raha lubati siis aasta lõpus erandkorras kulutada millegi ostmiseks ja arvuti oli piisavalt kallis asi. Kuidas aga Armand asjad fondimajandusest mööda selle arvutite jagamise korraldas, teab ilmselt ainult tema ise.
Milline mõju oli aga arvuti olemasolul sellel hetkel arengule, seda kujutame tänapäeval suht kehvalt ette. Siis neid aga lihtsalt polnud.
Vellole kui aktiivsele inimesele langes kohustus TPI Soojustehnika kateedris nii arvuti hankimise kui paigaldamisega seoses. Selle kohustusega sai ta hästi hakkama. Meie Kaera 22 meeskond häälestas selle Nairi 3-2-e. Velloga olime koos Jerevani katsetehases ja meil olid seal juba tehtuga seoses ees soojad suhted. Armand korraldas meile 3-päevase A/Ü tuusiku ERNIIMM- puhkekeskusesse Tšahkadzori.
Kohapeal selgus, et Vello on vana kooli slaalomimeister. Hankisime suusad ja saapad. Mina sain omad suusad Aram Geoletsjanilt, kes oli Nairi 3-2 peakonstruktor. Ülo Rätsep-hilisemas elus Kaera22 meeskonnas ka üks suur Skype poiste kasvustimulaator ja Vello laenutasid omad suusad mägedes kohapeal.
Maksime (ise komandeeringus olles) oma 9 rbl kohalikku A/Ü kassasse ja saime tuusikud. Meie varustus oli riietuse osas olematu, minul Üloga siiski mingi mägedesse napilt sobiv oli. Vaja oli Vellole napi rahaseisu juures midagi selga saada. Vello oli kiirete mõtete ja tegutsemisega mees. Kiirustasime bussile, Velloga koos läksime esimesse ettejuhtuvasse riidepoodi. Vello krahmas kiirelt ühed teksariidest püksid ja kassasse. Kassanoorikud aga: proovi ikka jalga ka! Vello: pole mahti - buss väljub kohe!. Armeenlannad on aga visad: proovi ikka! Vello kui tipptaseme džentelmen naiste ees – murdus, avas paki. Selgus aga see, mida naised ootasid: pakis oli seelik! Siis ostis Vello kähku ühe Vietnamis valmistatud rohelise naistekostüümi, püksid ja jaki, mis siiski sobis ja kähku bussile.
Mägedes oli muidugi märtsikuus põhiline hooaeg lõppenud ja meie olime harvad viimased suusatajad. Puhkekeskus(Üleliidulise Raadiotööstusministeeriumi kõrgemale seltskonnale) aga oli väga luksuslik ümbrust ja sovjetiaega arvestades. Rahaga seal ehitamise juures kokku hoitud polnud. Meid kolme eestlast aga teenendas 25 liikmeline puhkekeskuse hoolduspersonal -elu ja söök nagu taevas.
Nõlvad olid seal suurepärased, all õitsesid juba kirsid, aga üleval oli lund palju, viimane kõrgeim laskumisrada oli 2,7 km pikk. Juhtus ka päikseline ilm olema(tulemuseks saime 3puuduvat näonahka!) ja vaade kaugustesse oli imeline. Vello õpetas meile Üloga slaalomi saladusi ja lisaks Vello optimisminakkusele saime Üloga slaalominakkuse ning mägedes käimise nakkuse. Sel ajal olid kasutusel veel nahksaapad, aga mitte enam madalad, nagu slaalomi algaegadel. Sidemed olid juba sellised, mis kukkumisel jala suusast vabastasid.
Peale TPI soojuse meestele arvuti paigaldamist jäigi Velloga soe suhe kuni tänaseni. Lisaks slaalomi nakkusele sain alternatiivenergeetika nakkuse, sain teada, mis asi on soojuspump, päiksepaneel ja ka seda, et Vello oli meie olümpiahõbeda Hanno vend ning Eesti mootorsportlaste „professor Selg“. Tema juures käisid tarkust hankimas võidusõidu mootorrataste paremaks tegemise küsimustega kõik Eesti motoässad.
Vello on lisaks Eesti tuuleisa – väsimatu tuuleenergeetiga propageerija ajast, kui teema üle lihtsalt naerdi. Nüüd aga võiks Vello tollaste vastaste üle naerda. Mäletan ühte Vello ettekannet Tartus, kus igal aastal alternatiivenergeetikud kogunesid. Vello tõestas, et tuulega võiks katta 1/4 Eesti elektrivajadusest ja seda vastavalt kokkuhoitud põlevkivi arvelt.
Vello oli ka lennunduse mees, Öölendur Hendrik Arro mehaanik viimase sõja ajast. Vello rääkis lugu, kuidas nad paari poisiga koos punaarmeelaste käest pääsesid. Olid ju siis 1944-1927 = 17 aastased. Said just saksa mundri tsiviilriiete vastu vahetatud ja tulid metsast. Punanvõitlejate patrull küsib: kust? Vello näitab metsa poole, vene keel oli olematu.
Punane: aa, partzaanõ? Poisid noogutavad ja pääsevad terve nahaga. Edasi oli Vello segastel aegadel maapaos Venemaa avarustel ja väidetavalt ka NL slaalomi koondises. Igatahes Vello Armeenias ütles (oli vast aasta 75-76?) , et pole 25 aastat suuski alla saanud. Kodus olid tal aga NL koondise aegsed prantsuse puusuusad.
Järgmisel aastal oli „komandeeringueestlaseid“ veebruari kuus mäel Armeenias juba hulgem. Salvo mehed katsetasid plastsaapaid ja kõik olid ennast õigeks ajaks mägedesse sättinud.. Tõstukijärjekorrad olid aga pikad ja Salvo mehed ja ka meie endine peainsener Side AK-s Tõnu Tee, kes elasid pisut kõrgemal NL olümpiaeelses treeningbaasis, olid mingid NL koondise paberid korraldanud ja nii saime väljaspool jrk sõita „eriõigusega“.
Läinud suvel 2016 enam Velloga Sinimäges veteranide kokkutulekul ei kohtanud, aga aastal 2015 oli ta koos Hendrik Arroga täitsa nooruslik, mõlemad optimismi nakkusallikad.
Nii see optimisminakkus levis. Vello nakatas meid ja meie omakorda Skype poisse, nemad aga kogu maailma noori.